Aru mõis (Nõo)

 See artikkel räägib Aru mõisast Nõo kihelkonnas; teiste samanimeliste kohta vaata artiklit Aru mõis.
Mõisa peahoone

Aru mõis (saksa keeles Arrohof) oli rüütlimõis Tartumaal Nõo kihelkonnas. Tänapäeval asub mõisakompleks Tartu maakonnas Elva vallas Mälgi küla territooriumil.

Ajalugu

Aru mõisat (Arrohof) mainiti esimest korda 1582. aastal Rzeczpospolita ürikutes. Pärast piirkonna Rootsi kuninga võimu alla minemist 1625. aastal läänistati mõis 1632. aastal Tartu õuekohtu president Peder Eriksson Sparrele (1592–1647). Hiljem oli omanik tema poeg Per Persson Sparre (1633–1669), kelle abikaasa Sigridi (sünd. Horn af Åminne; 1630–1693) omanduses oli mõis kuni mõisate riigistamiseni.

Pärast Põhjasõda said mõisaomanikeks Osterwaldid. 19. sajandi keskel omandas mõisa von zur Mühlenite aadliperekond: Georg von zur Mühlen (1798–1877), Aru perekonnaliini[1] rajaja Tartumaal; meditsiinidoktor Georg Friedrich von zur Mühlen (1828–1907); Georg Ferdinand von zur Mühlen ja Rudolf Julius von zur Mühlen (1845–1913).

Rudolf Julius von zur Mühleni käest ostis mõisa 1913. aastal Soome päritolu filosoofiamagister Ilmari Auer. Ta andis mõisa, mille väärtus oli 312 000 rubla, 1917. aastal kinkelepinguga ära. Selle uuteks omanikeks said Minni Rüütli (sünd. Auer), Tartu 2. Gildi kaupmees Oskar Wirkhaus, kolleegiumi assessor Peeter Kase, Alexander Keis, Heinrich Koppel, Hans Lellep, Mihkel Parts, vannutatud advokaat Karl Parts, õpetaja Evald Steinberg ja arst Anton Schulzenberg[2]. Aru mõis oli üks umbes seitsmest protsendist rüütlimõisatest, mis läksid eestlaste omandusse.

Jaan Prüüs ostis mõisa 1917. aastal. Mõisasüda jäi Prüüside kätte ka pärast 1919. aasta maade riigistamist[viide?][3]. Mõisa võttis ära Nõukogude võim, kes küüditas omanikud Siberisse. 1992. aastast kuulus mõisasüda Prüüside järglasele Mall Kirsipuule[4], kes tapeti 2003. aastal röövmõrvas.[5]

Mõisaansambel

Peahoone

Aru mõisa härrastemaja oli ühekorruseline välimuselt lihtne lameda katusega hoone, mis püstitati 1840. aastatel. Hoonet ilmestas otsas asunud lai klassitsistlik aken-uks, mille ette püstitati hiljem historitsistlik veranda.

Mõisahoones oli 16 tuba. Suurem osa mõisa sisustavast mööblist oli pärit Peterburist.

Teise maailmasõja aastail hoiti Aru mõisahoone keldrites Eesti Rahva Muuseumi kogusid. Nõukogude perioodil kasutati mõisa peahoonet kolhoosikontorina. Hoone otsas paiknenud historitsistlik veranda lammutati ja aken müüriti kinni, lisaks tehti hoonele juurdeehitus. Remondi käigus lõhuti kõik ajaloolised kaminad ja ahjud.

Mõisakompleks

Mõisakompleksi kuulusid veel valitsejamaja, ait, meierei, veidi eemal asuv koorejaam, veski ja laut. Mõisale kuulus mitu karjamõisat ja moonakate maja.

Praegu on veel säilinud ait, valitsejamaja ja meierei. Neist kõige esinduslikum on suur tellisait. Aida keskosas on kolme kaaravaga kaaristu ja välimust kaunistavad ristikujulised õhutusavad otsaviiludel. Hoone restaureeriti osaliselt 2000. aastal.

18. sajandi lõpul rajati mõisa barokkstiilis park, kuhu istutati 42 liiki taimi. Pargitiigi kaldal oli kiviktaimla.

Mõisa kalmistu

Mõisa kalmistu jääb mõisa südamest linnulennult umbes 0,6 km kaugusele lõunaedelasse.

Viited

  1. ↑ Transéhe-Roseneck, Astaf von, Genealogisches Handbuch der livländischen Ritterschaft. 1, Görlitz: Verl. für Sippenforschung und Wappenkunde Starke 1929, seite 270
  2. ↑ Aru mõis (Nõo khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  3. ↑ "Aru mõisa omanik annab tööjärje üle pojapojale". Tartu Postimees. 16. juuli 2002. Vaadatud 4. detsembril 2025.
  4. ↑ Sander Silm. Aru mõisa omanik annab tööjärje üle pojapojale. Tartu Postimees, 16. juuli 2002
  5. ↑ "Ühe mõrva lugu: kus tehti uurimisel viga?" Eesti Ekspress, 20. detsember 2007

Välislingid

Kirjandus

allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Aru_m%C3%B5is_(N%C3%B5o)