Andrus Ausmees (16. oktoober 1960 – 26. detsember 2008 Rootsi) oli eesti füüsik.

Ta lõpetas 1979. aastal Kingissepa Keskkooli ja 1984. aastal Tartu Ülikooli tahkisefüüsika erialal.

1984. aastast töötas ta Teaduste Akadeemia füüsika instituudis. Tema esimese teadustöö teemaks oli elektronemissiooni ergastusspektrite uurimine ja elektron-foononrelaksatsiooni arvutimodelleerimine. 1989. aastal võttis ta osa eksperimendiseeriast Rootsi Lundi Ülikooli sünkrotronkiirguse laboris MAX-lab. 1991. aastal kaitses Ausmees doktoritöö "Röntgenelektronemissioon ja elektron-foonon-vastastikmõju leelishalogeniidkristallides", mis oli esimene füüsikaalane doktoritöö taasiseseisvunud Eestis.

1992. aastast töötas ta Rootsis Uppsala ülikoolis, kus jätkas eksperimente sünkrontonkiirguse laboris Max-lab.^[1]

Ausmees andis oma teadusliku tegevusega märkimisväärse panuse röntgenikiirguse resonantse mitteelastse mittekiirgusliku (Auger-Ramani1) hajumise uuringutesse. Tsiteerimiste indeksi Web of Science3 järgi on Andrus Ausmees aastatel 1986–2001 ilmunud 60 teadusartikli kaasautor.^[1]

Ta on maetud Kudjape kalmistule.

• Andrus Ausmees Eesti Teadusinfosüsteemis. Sisaldab 1985–2001 ilmunud publikatsioonide loetelu.