Foto Erik Peinar +372 5025515

Mart Helme

Mart Helme
Mart Helme
Mart Helme Riigikogus
Riigikogu liige
Ametis
Ametisse asumise aeg
10. november 2020
Eesti suursaadik Venemaal
Ametiaeg
1995–1999
Eelnev Jüri Kahn
Järgnev Tiit Matsulevitš
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
Ametiaeg
13. aprill 2013 – 4. juuli 2020
Eelnev Margo Miljand
Järgnev Martin Helme
Eesti siseminister
Ametiaeg
29. aprill 2019 – 9. november 2020
Eelnev Katri Raik
Järgnev Alar Laneman
Riigikogu liige
Ametiaeg
30. märts 2015 – 29. aprill 2019
Isikuandmed
Sünniaeg 31. oktoober 1949 (76-aastane)
Pärnu, Eesti NSV
Erakond Eestimaa Rahvaliit (2003–2004)
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (2012–)
Abikaasa Sirje Helme (lahutatud)
Helle-Moonika Helme
Lapsed 6, teiste seas Martin Helme ja Maarja Vaino
Sugulased Rein Helme (vend)
Enn Auksmann (õepoeg)
Alma mater Tartu Riiklik Ülikool
Elukutse ajaloolane
Tegevusala poliitik, diplomaat, kirjanik, muusik

Mart Helme (sündinud 31. oktoobril 1949 Pärnus) on Eesti poliitik, endine diplomaat ja XV Riigikogu liige. Ta on tegutsenud ka ajakirjaniku, kirjastaja, kirjaniku, luuletaja ja muusikuna.

Helme oli aastatel 1995–1999 Eesti suursaadik Venemaal, 2013–2020 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees ning 2019–2020 Eesti siseminister Jüri Ratase teises valitsuses. 2016. aastal oli ta EKRE kandidaat Eesti presidendivalimistel. 2026. aastal esitas EKRE volikogu ta uuesti erakonna presidendikandidaadiks.[1]

Lapsepõlv ja hariduskäik

Mart Helme sündis Pärnus kellassepa perekonnas. Tema lapsepõlvekodu asus Pärnu Rannapargi serval.[2]

1968. aastal lõpetas ta Pärnu 2. Keskkooli ja 1973. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo-osakonna.[3] Tema erihuvide hulka on kuulunud idamaade ajalugu ja kultuur.[4]

Töökäik ja diplomaatia

Pärast ülikooli lõpetamist töötas Helme aastatel 1973–1975 kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas toimetajana, seejärel ajalehe Harju Elu korrespondendina ning aastatel 1977–1986 ajakirja Pioneer kirjandusosakonna vanemtoimetajana.[2]

1986. aastast tegutses Helme ettevõtluses, muu hulgas põllumajanduse ja kirjastamise valdkonnas. 1990. aastal sai temast Eesti Kirjastuste Liidu tegevdirektor, kellena ta töötas 1993. aastani.[2]

1994. aastal asus Helme tööle Välisministeeriumisse. 1995. aastal määras president Lennart Meri ta Eesti erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Venemaa Föderatsioonis. Ta oli Eesti suursaadik Moskvas aastatel 1995–1999.[5] Pärast suursaadikuametist lahkumist töötas ta aastatel 1999–2000 Välisministeeriumi poliitika ja pressi asekantslerina.[6]

Aastatel 2000–2002 oli Helme kirjastuse Kunst direktor, 2003–2004 põllumajandusministri nõunik ning 2005–2009 Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami nõunik.[7]

Poliitiline tegevus

Varane erakondlik tegevus

1999. aastal asutas Helme Konservatiivide Klubi. Konservatiivide Klubi juhtliikmed liitusid erakonnastuva Res Publicaga 2001. aasta novembri lõpus. 2002. aasta mais lahkus Helme Res Publicast, süüdistades erakonda poliitilise profiili ja ideoloogilise selguse puudumises.[8]

4. augustil 2002 ühines Konservatiivide Klubi Põllumeeste Koguga. Uueks nimeks võeti Rahvuslik Konservatiivne Partei – Põllumeeste Kogu ning erakonna esimeheks valiti Mart Helme. 16. novembril 2002 otsustas erakonna erakorraline suurkogu liituda Eesti Iseseisvusparteiga, kuid kavandatud ühinemine jäi lõpule viimata.

Aastatel 2003–2004 kuulus Helme Eestimaa Rahvaliitu.[7] 2003. aasta Riigikogu valimistel kandideeris ta Rahvaliidu nimekirjas valimisringkonnas nr 5 ning kogus 493 häält ega osutunud valituks.[9]

2004. aastal heideti Helme Rahvaliidust välja pärast Lihula monumendi ümber tekkinud poliitilist vaidlust; erakonna juhatus süüdistas teda erakonna maine kahjustamises.[10]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Helme üksikkandidaadina valimisringkonnas nr 1 ning kogus 2467 häält. Sellest ei piisanud Riigikokku pääsemiseks.[11]

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond

EKRE eestvedajad. Vasakult: Mart Helme, Alar Ehala, Aivar Koitla, Henn Põlluaas, Sten-Hans Vihmar ja Martin Helme.

2012. aastast kuulub Helme Eestimaa Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise ühinemisel tekkinud Eesti Konservatiivsesse Rahvaerakonda.

13. aprillil 2013 valiti Helme EKRE esimeheks. Tema poolt hääletas 257 kongressi delegaadist 253.[12] 4. juulil 2020 toimunud EKRE kongressil ta enam esimeheks ei kandideerinud; erakonna esimeheks valiti tema poeg Martin Helme.[13]

2024. aasta juunis, pärast Euroopa Parlamendi valimisi, tekkis EKRE-s sisetüli, mille käigus erakonna juhatus arvas erakonnast välja mitu senist juhtfiguuri, sealhulgas Henn Põlluaasa, Jaak Valge ja Anti Poolametsa. Helme selgitas erakonnast väljaarvamisi erakonna maine ja valimiskampaania kahjustamisega.[14] Sama aasta kongressil valiti Mart Helme taas EKRE aseesimeheks.[15] 2026. aasta EKRE kongressi järel nimetas Martin Helme ta uuesti erakonna aseesimeheks.[16]

Valimised ja töö Riigikogus

2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris Helme EKRE nimekirjas Tallinna linnavolikogusse. Ta kogus Kesklinna valimisringkonnas 1027 häält, kuid ei osutunud valituks.[17]

2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel kandideeris Helme EKRE nimekirjas ja kogus 2830 häält.[18]

2015. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Helme EKRE nimekirjas valimisringkonnas nr 12 (Pärnu linn ja Pärnu maakond). Ta kogus 6714 häält ja valiti XIII Riigikogu liikmeks.[19]

2016. aastal oli Helme EKRE kandidaat Eesti presidendivalimistel. Valimiskogus sai ta 24. septembril esimeses voorus 16 häält ega pääsenud teise vooru.[20]

2019. aasta Riigikogu valimistel valiti Helme 9170 häälega XIV Riigikogu liikmeks.[21] Enne valitsusse minekut ütles ta, et EKRE eesmärk on jõuda ühel päeval ainuvalitsuse moodustamiseni.[22]

2023. aasta Riigikogu valimistel valiti Helme XV Riigikogu liikmeks. Ta kogus 6130 häält.[23] 27. aprillil 2023 valiti ta Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimeheks.[24] 2026. aastal oli ta Riigikogu Väliskomisjoni aseesimees.[25]

2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris Helme Pärnus. Ta tegi Pärnu linnas parima isikliku tulemuse, kogudes 2152 häält.[26]

Siseminister

Mart Helme oli 29. aprillist 2019 kuni 9. novembrini 2020 Jüri Ratase teise valitsuse siseminister.[27]

2019. aasta detsembris tekitasid avalikku ja diplomaatilist vastukaja tema sõnad Soome peaministri Sanna Marini ja Soome uue valitsuse kohta. Helme kasutas raadiosaates Marini kohta väljendit „müüjatüdruk”.[28]

2020. aasta aprillis tunnistas Helme, et ei võtnud koroonapandeemiat alguses piisavalt tõsiselt.[29]

2020. aasta oktoobris pälvis kriitikat Helme intervjuu Deutsche Wellele, kus ta kommenteeris samasooliste inimeste õigusi ja abieluteemalist rahvaküsitlust. Intervjuu järel nõudsid opositsioonierakondade esindajad tema tagasiastumist.[30]

Helme astus siseministri ametist tagasi 9. novembril 2020. Tagasiastumisele eelnesid tema ja Martin Helme sõnavõtud raadiosaates „Räägime asjast”, kus nad seadsid kahtluse alla Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste aususe ja kasutasid Joe Bideni kohta solvavaid väljendeid.[31] Pärast valitsusest lahkumist asus ta taas Riigikogu liikmeks ja sai Väliskomisjoni liikmeks.[32]

Ukraina sõja ja Ukraina sõjapõgenike teemalised sõnavõtud

2022. aasta aprillis, pärast Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kõnet Riigikogule, seostas Helme Riigikogu istungil Ukraina sõjapõgenikke võimaliku nakkushaiguste leviku ja prostitutsiooniga. ERR-i ingliskeelne portaal kirjutas, et sõnavõtt tõi kaasa kriitika ja hukkamõistu.[33] Delfi kajastas Helme sõnu pealkirja all, mille järgi seostas ta Ukraina sõjapõgenikke prostitutsiooni ja HI-viiruse tagasitulekuga; Jüri Ratas nimetas sõnavõttu õudseks ja tülgastavaks.[34] 2022. aasta septembris käsitles ERR-i saade „Pealtnägija” sõjapõgenike HIV-statistikat; Tervise Arengu Instituudi esindaja nimetas selliseid väiteid põhjendamatuks.[35]

2022. aasta oktoobris ütles Helme ERR-i venekeelses saates „Otse uudistemajast”, et Venemaa Ukraina-vastase sõja parim lahendus oleks rahuleping ning et EKRE ei ole „Venemaa poolt või Ukraina poolt”, vaid „rahu poolt”. Väljaütlemine pälvis kriitikat Riigikogus esindatud erakondade poliitikutelt.[36] EKRE aseesimees Jaak Madison ja erakonna esimees Martin Helme ütlesid seejärel, et Mart Helme seisukoht ei väljendanud erakonna üldist positsiooni ning et EKRE on Ukraina poolt.[37] Politoloog Tõnis Leht hindas ERR-ile, et Helme sõnumit võis mõista üleskutsena Ukrainale leppida relvarahuga enda jaoks ebasoodsatel tingimustel.[38]

2024. aasta juunis, EKRE sisetüli ajal, väitis Henn Põlluaas ERR-ile antud intervjuus, et Helme oli erakonna juhatuse koosolekul öelnud, nagu peaks Venemaa Ukrainas „püha sõda” ja et ta toetab seda.[39]

Tegevus ajakirjaniku, publitsisti, muusiku ja kirjanikuna

Mart Helme töötas enne poliitikasse ja diplomaatiasse siirdumist ajakirjaniku ja toimetajana. 2000. aastatel avaldas ta Eesti ajakirjanduses arvamusartikleid peamiselt välis-, julgeoleku- ja Venemaa-teemadel. Eesti Päevalehes ilmusid tema artiklid NATO ja Põhjala julgeolekupoliitika kohta ning Venemaa tavarelvastusleppest taganemise teemal.[40][41] Sirbis kirjutas ta Eesti välispoliitikast ja ajaloolise mälu teemadest.[42][43] Delfis ilmusid tema arvamusartiklid Venemaa poliitika, Euroopa Liidu ja Eesti erakondliku poliitika kohta.[44][45][46]

2007. aastal avaldas Helme artiklikogumiku Pronksiöö proloog, mis koondas tema Venemaa-teemalisi kirjutisi.[47] Samal aastal võrdles ta Postimehes toonast Venemaad 1930. aastate Saksamaaga.[48]

Helme oli üks ansambli Fix asutajaid ning esimene laulja ja basskitarrist aastatel 1968–1972; tema välja mõeldud on ka ansambli nimi.[2] 1986. aastani osales ta ansamblites Hallo, Vitamiin ja Hübriid, viimases ka laulusolistina. Ta on kirjutanud laulutekste, neist tuntumate hulka kuulub Madis Salumi viisil loodud „Võõra linna tuled”.[2]

Helme on avaldanud luulet, lasteraamatuid, ajalooteemalisi käsitlusi ja publitsistikat. Eesti Ekspress kirjeldas teda 2003. aastal kui Moskvas teeninud aatemeest ja endist suursaadikut.[49]

Teosed

  • India Ašoka ajal: auhinnatöö. TRÜ üldajaloo kateeder, Tartu, 1972.
  • Jaapani puugravüür. Ukiyo-e koolkond. Tallinn, 1977.
  • Kolm korvi. Tallinn, 1979.
  • Pesakast. Tallinn, 1984.
  • Puhkus Lihavõttesaarel. Tallinn, 1990.
  • Langevarjurid. Tallinn, 1991.
  • Kremli tähtede all. Tallinn, 2002. ISBN 9985-54-051-4.
  • Pronksiöö proloog: artiklite kogumik. Tallinn, 2007. ISBN 978-9949-437-04-7.
  • Kaks mõõka: Hiina juttude kogumik. Tallinn, 2009. ISBN 978-9949-437-45-0.
  • Vana vaskne laevakell. Tallinn, 2009. ISBN 978-9985-71-897-1.
  • Lembitu: eestlaste kroonimata kuningas. Tallinn, 2010. ISBN 978-9949-437-86-3.

Isiklikku

Mart Helme Suure-Lähtru mõisas 2008. aastal.

Mart Helme vend oli sõjaajaloolane Rein Helme, õde oli raamatukogundustegelane Reet Auksmann ja õepoeg on luterlik vaimulik Enn Auksmann. Rein Helme poeg on kirjanik ja ajakirjanik Peeter Helme.

Mart Helme oli abielus kunstiteadlase Sirje Helmega. Sellest abielust sündisid teiste seas Martin Helme ja Maarja Vaino.[7] Tema abikaasa on Helle-Moonika Helme.

Helmele kuulub 1996. aastast kunagine Suure-Lähtru mõisa härrastemaja.[50] 2003. aastal ostis ta Kirimäe mõisa.[51]

Helme on nooruses harrastanud jalgpalli.[52]

2016. aastal kirjutas Postimees Helme emapoolsetest Vene päritolu esivanematest.[53]

Helme on valimistel ja intervjuudes väitnud, et tema isapoolne vanaisa Jüri Perman sai Vabadussõjas osutatud sõjaliste teenete eest Vabadusristi ja asundustalu. Ajaloolaste hinnangul suri Perman 25. detsembril 1918 vähki ning ei kuulu Vabadusristi kavaleride hulka; samuti ei antud talle sõjaliste teenete eest talu.[54]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "EKRE volikogu esitas presidendikandidaadiks Mart Helme". ERR. 2. mai 2026. Vaadatud 30. juunil 2026.
  2. 1 2 3 4 5 "Mart Helme on olnud muusik, ajakirjanik, põllumees, diplomaat ja mõisnik". Pärnu Postimees. 22. oktoober 2005. Vaadatud 30. juunil 2026.
  3. ↑ "TRÜ lõpetajad 1973". Tartu Riiklik Ülikool. 27. juuni 1973. Vaadatud 30. juunil 2026.
  4. ↑ Jutupaunik. Eesti Raamat, 1986.
  5. ↑ "Venemaa". Välisministeerium. Vaadatud 30. juunil 2026.
  6. ↑ "Indrek Tarand: Mart Laar tahtis Mart Helme riigiteenistusest vallandada". ERR. 11. november 2020. Vaadatud 30. juunil 2026.
  7. 1 2 3 "EP kandidaadid 2004". Eestimaa Rahvaliit. Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2013. Vaadatud 30. juuni 2026.
  8. ↑ "Konservatiivid: Res Publical puudub poliitiline profiil ja ideoloogiline selgus". Eesti Päevaleht. 15. mai 2002. Vaadatud 30. juunil 2026.
  9. ↑ "Riigikogu valimised 2003". Valimised Eestis. Vaadatud 30. juunil 2026.
  10. ↑ "Rahvaliit viskas Mart Helme välja". Delfi. 6. september 2004. Vaadatud 30. juunil 2026.
  11. ↑ "Riigikogu valimised 2011". Valimised Eestis. Vaadatud 30. juunil 2026.
  12. ↑ "Konservatiivne Rahvaerakond valis Mart Helme esimeheks". ERR. 13. aprill 2013. Vaadatud 30. juunil 2026.
  13. ↑ "Mart Helme ei kandideeri enam EKRE esimeheks". ERR. 2. juuli 2020. Vaadatud 30. juunil 2026.
  14. ↑ "EKRE juhatus viskas Põlluaasa, Valge ja Kuusiku erakonnast välja". ERR. 11. juuni 2024. Vaadatud 30. juunil 2026.
  15. ↑ "EKRE kongress valis Martin Helme taas erakonna esimeheks". ERR. 29. juuni 2024. Vaadatud 30. juunil 2026.
  16. ↑ "EKRE valis kongressil Martin Helme uuesti esimeheks". ERR. 6. juuni 2026. Vaadatud 30. juunil 2026.
  17. ↑ "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimised 2013". Valimised Eestis. Vaadatud 30. juunil 2026.
  18. ↑ "Euroopa Parlamendi valimised 2014. Hääletamistulemus". Valimised Eestis. Vaadatud 30. juunil 2026.
  19. ↑ "Riigikogu valimised 2015. Valimisringkond nr 12". Valimised Eestis. 20. märts 2015. Vaadatud 30. juunil 2026.
  20. ↑ "Vabariigi Presidendi valimine 2016. aastal". Valimised Eestis. Vaadatud 30. juunil 2026.
  21. ↑ "Valitud Riigikogu liikmed 2019". Valimised Eestis. Vaadatud 30. juunil 2026.
  22. ↑ "Mart Helme: meie eesmärk on teha ühel päeval EKRE ainuvalitsus". ERR. 9. märts 2019. Vaadatud 30. juunil 2026.
  23. ↑ "Riigikogu valimised 2023". ERR. Vaadatud 30. juunil 2026.
  24. ↑ "Korruptsioonivastase erikomisjoni juhiks sai Mart Helme". Riigikogu. 27. aprill 2023. Vaadatud 30. juunil 2026.
  25. ↑ "Väliskomisjon". Riigikogu. Vaadatud 30. juunil 2026.
  26. ↑ "Pärnus võitis Isamaa, isikutest tegi parima tulemuse Mart Helme". ERR. 20. oktoober 2025. Vaadatud 30. juunil 2026.
  27. ↑ "Jüri Ratase teine valitsus". Vabariigi Valitsus. Vaadatud 30. juunil 2026.
  28. ↑ "Marju Himma: müüjatüdruku halvustamine tabas ka EKRE valijaid". ERR. 16. detsember 2019. Vaadatud 30. juunil 2026.
  29. ↑ "Helme koroonapandeemiast: ma ei võtnud seda algul nii tõsiselt". ERR. 20. aprill 2020. Vaadatud 30. juunil 2026.
  30. ↑ "Opositsiooniliidrid nõuavad Helme ametist vabastamist". ERR. 16. oktoober 2020. Vaadatud 30. juunil 2026.
  31. ↑ "Siseminister Mart Helme astub tagasi". ERR. 9. november 2020. Vaadatud 30. juunil 2026.
  32. ↑ "Mart Helme läheb riigikogus väliskomisjoni liikmeks". ERR. 16. november 2020. Vaadatud 30. juunil 2026.
  33. ↑ "Backlash sparked by Helme claiming Ukraine refugees will 'bring back' HIV". ERR News (inglise). 15. aprill 2022. Vaadatud 30. juunil 2026.
  34. ↑ "Mart Helme seostas Ukraina sõjapõgenikke prostitutsiooni ja HI-viiruse tagasitulekuga. Ratas: õudne ja tülgastav!". Delfi. 13. aprill 2022. Vaadatud 30. juunil 2026.
  35. ↑ "„Pealtnägija" vaatas sisse sõjapõgenike HIV statistikasse". ERR. 21. september 2022. Vaadatud 30. juunil 2026.
  36. ↑ "Mart Helme jutt Ukrainas rahu poolt olemisest tõi poliitikute kriitikalaine". ERR. 27. oktoober 2022. Vaadatud 30. juunil 2026.
  37. ↑ "Madison ja Martin Helme: EKRE on Ukraina poolt". ERR. 27. oktoober 2022. Vaadatud 30. juunil 2026.
  38. ↑ "Politoloog: Mart Helme öeldu võib mõjutada erakonna eestikeelseid valijaid". ERR. 27. oktoober 2022. Vaadatud 30. juunil 2026.
  39. ↑ "Põlluaas: peame tegema kõik, et saada valitsusse". ERR. 10. juuni 2024. Vaadatud 30. juunil 2026.
  40. ↑ "Muutuv NATO, muutuv Põhjala". Eesti Päevaleht. 22. november 2002. Vaadatud 30. juunil 2026.
  41. ↑ "Venemaa tavarelvastusleppest taganemine oli hitlerlik samm". Eesti Päevaleht. 16. juuni 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  42. ↑ "Eesti välispoliitika: viletsus, ei mingit hiilgust". Sirp. 6. mai 2005. Vaadatud 30. juunil 2026.
  43. ↑ "Eesti süü on iseseisvumises". Sirp. 4. mai 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  44. ↑ "Kurjuse impeeriumi taassünd". Delfi. 22. jaanuar 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  45. ↑ "Helme: EL vanad riigid müüks Eesti maha". Delfi. 17. mai 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  46. ↑ "Sotside kapitulatsioon". Delfi. 13. august 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  47. ↑ "TV3 video: Mart Helme avaldas artiklikogumiku Venemaast". Postimees. 24. august 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  48. ↑ "Helme võrdleb praegust Venemaad 1930ndate Saksamaaga". Postimees. 3. august 2007. Vaadatud 30. juunil 2026.
  49. ↑ "Aatemees Moskvas". Eesti Ekspress. 19. veebruar 2003. Vaadatud 30. juunil 2026.
  50. ↑ "Suure-Lähtru mõis". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. oktoober 2016. Vaadatud 30. juunil 2026.
  51. ↑ "Mart Helme ostis Kirimäe mõisa". Delfi. 26. august 2003. Vaadatud 30. juunil 2026.
  52. ↑ "Eesti presidendid ja sport. Kultuurne Meri, mängumees Rüütel ja jutumees Ilves". Eesti Päevaleht. Vaadatud 30. juunil 2026.
  53. ↑ "Kuidas kommenteerib Martin Helme fakti, et tema esivanemad on venelased?". Postimees. 15. aprill 2016. Vaadatud 30. juunil 2026.
  54. ↑ Tiina Jõgeda (4. veebruar 2020). "Mart Helme tegi surnud vanaisast libakavaleri". Eesti Ekspress. Vaadatud 30. juunil 2026.

Välislingid

Eelnev
Jüri Kahn		 Eesti suursaadik Venemaal
1995–1999		 Järgnev
Tiit Matsulevitš
Eelnev
Margo Miljand		 Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
2013–2020		 Järgnev
Martin Helme
Eelnev
Katri Raik		 Eesti siseminister
2019–2020		 Järgnev
Alar Laneman
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Mart_Helme