TÄNA AJALOOS, 28. juuli ⟩ Hiinas toimus 20. sajandi suurim maavärin
Ave Alavainu (4. oktoober 1942 – 3. aprill 2022) oli eesti luuletaja, prosaist ja kultuurikorraldaja.
Ta õppis aastatel 1950–1954 Tallinna 4. Keskkoolis, 1954–1960 Tallinna 22. Keskkoolis ja lõpetas 1961. aastal Tallinna 18. Keskkooli. Aastatel 1962–1964 õppis ta Tallinna Pedagoogilises Instituudis ja 1964–1967 Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat.
1969. aastal mängis ta Vanemuise teatris Evald Hermaküla lavastuses "Tuhkatriinumäng" teist peretütart.[1]
1976. aastal kolis ta Hiiumaale, kus pani tööle teatri ja luuleklubi.[2]
Alavainu kandideeris 1993. aastal Kärdlas valimisliidu Üksikute Liit nimekirjas valimistel, sai 49 häält ja pääses volikokku.[3]
1997. aastal asutas ta MTÜ AVE VITA!, mille Kärdlas Tiigi tänaval omandatud ajalooline kohtumaja kujunes aastate jooksul üheks kohalikuks kultuurikeskuseks.[4]
Teoseid
- "Väga väike värsiraamat: ühe aasta luulet" Tallinn: Eesti Raamat, 1973
- "Riina riided" Värvimisvihik lastele: tekst Ave Alavainu, illustreerinud Helga Jõerüüt. Tallinn: Kunst, 1974
- "Mul on vaid sõnad" Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (luulekogu)
- "Veel üks võimalus" Tallinn: Eesti Raamat, 1982 (luulekogu)
- "Kes meist on Napoleon?: autopatoloogiline romaan kirjades" Tallinn: Eesti Raamat, 1987
- "Hiiumaal. 1. vihik, Luuletusi 1976-1992" Kärdla: Hiiukoda, 1992
- "Rong katusel ehk Haiguste ravi kontrollitud", Endla Teater, 1995 (näidend jutustuse "Rong katusel" järgi)
- "Prügimägi" Tallinn: Faatum, 1995 (romaan)
- "Rong katusel: valik proosat" Tallinn: Koolibri, 2005; Habaja: Kentaur, 2008
- "Kohtumisest käevõruni: kummardus Betti Alverile" Kärdla, Tallinn: Ave Vita!, 2006
- "Joonlaualaulud" Kärdla: Ave Vita!, 2012
- "Koondatud" Habaja: Kentaur, 2014 (luulekogu)
- "50:50 [elueklektika]" Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2016
Artikleid
- "Käest kätte käivatest puulobudikest saab rääkida rohkelt lugusid". Postimees, 11. mai 2006
- "Ave Alavainu: riigieelarve ja finantskriis luulevormi". Postimees, 5. november 2008
Tunnustus
- 1998 – Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (MTÜ Ave Vita töö korraldamine ja juhtimine)
- 2006 – Valgetähe V klassi teenetemärk[5]
- 2014 – Hiiu valla aukodanik
Isiklikku
Ta oli Kata-Riina Luide [6] ja Peeter Nieleri[7] ema.
Ave Alavainu oli viimane oma perekonnanime kandja Eestis ja tõenäoliselt ka kogu maailmas. Tema vanaisa Juhan Laurson laskis oma perekonnanime eestistada 5. veebruaril 1937.
Viited
- ↑ Miikael Raun. Suur lugu | Vaata, kes kirjanike majas kus korteris elas! „Meil oli dissidentlik maja, polnud inimest, kes oleks nõukogude vaimu poolt“ EPL / Delfi Kultuur, 30.04.2023.
- ↑ Rene Satsi. Ave Alavainu: „Emigreerusin läände abiellumise teel, Nõukogude riigipiiri ületamata.“ Hiiumaa.ee, 04.10.2022.
- ↑ 1993. aasta valimiste tulemused Kärdlas
- ↑ Jürgen Rooste. Ave Alavainu 4. X 1942 – 3. IV 2022 Looming.ee, nr 5, 2022.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
- ↑ Ilona Martson, Ave Alavainu pereteater esines Gotlandi saare keskaja nädalal, Eesti Päevaleht, 15. august 2002
- ↑ Ave Alavainu. 50:50 (elueklektika). Tallinn, 2016
Kirjandus
- Kajar Pruul. "Alavainu, Ave". // Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995. Lk 30.
Välislingid
- Poetess. Ave Alavainu, Kultuur ja Elu
- Kati Saara Murutar. “Minekulaulud” tegid Ave Alavainu klassikuks, Pärnu Postimees, 21. september 2005