Põltsamaa kesk- ja uusaegne kalmistu on kalmistu Põltsamaa kihelkonnas, tänapäevase haldusjaotuse järgi Põltsamaa linnas Jõgeva maakonnas. On arvatud, et kalmistu võeti kasutusele 13. sajandil koos Põltsamaa keskaegse kiriku ehitamisega. Ehkki kirik hävis Põhjasõja alguses, jätkati kalmistule matmist 1773. aastani, mil Venemaa Keisririigi Valitsev Senat keelustas sanitaarsetel kaalutlustel surnute matmise kirikutesse ja kirikaedadesse. Kalmistu on riikliku kaitse all. Seda on mõningal määral arheoloogiliselt uuritud 2010. aastatel.

Kalmistu paikneb Põltsamaa linnas Veski ja Metsa tänava ristumiskoha lähedal. Selle keskmeks olnud kirik paiknes Linnu tn 2 kinnistul (katastritunnus 61701:001:0080). Kalmistu täpne asend ja suurus ei ole tänaseni teada. Tõenäoliselt ulatus see ka Veski tänava ja Põltsamaa jõe vahelisele alale ning teisele poole Metsa tänavat.

Kalmistut on arheoloogiliselt uuritud kahel korral. 2010. aastal uurisid seda arheoloogid Ain Lavi, Leiu Heapost ja Tarvi Toome. Uuring oli ajendatud kinnistu omaniku AS Kitzinger-Progressi soovist laiendada kaitsealusel maal oma tootmishoonet^[1]. Toona tuli uuringualalt välja rohkesti segatud inimluid, kirstunaelu ja kuni 17. sajandini dateeritava hoburaudsõle katked. Samuti avastati kaevamiste käigus neli luustikku. Lebades peaga lääne suunas ja selili-siruli asendis, olid nad maetud kristliku matmiskombe kohaselt.

2013. aastal sattusid vee- ja kanalisatsioonitrassi ehitajad kalmistu alale. Kohapeal toimunud päästekaevamistel, mida juhendas arheoloog Peeter Piirits^[2]. Uuringute käigus avati kuus in situ matust (s.h üks kaksikmatus) ja leiti rohkelt segatud inimluid. Lisaks avastati kirikaia idakülje müüri alaosa jäänused. 1,4–1,5 meetri paksune müür oli laotud mördiga ühendatud maakividest. Välja puhastati ka arvatav kirikaia idapoolne väravakoht ning kirikaia edelanurk. Matused leiti surnuaia müüri ja värava koha alt. Suure tõenäosusega rajati aed millalgi pärast 1773. aastat, mil kalmistu polnud enam kasutusel.

Võib oletada, et kalmistule on maetud ka 1695.–1697. aasta näljaohvreid ning 1711. aasta katkuohvreid.

Kalmistule matmine lõpetati tõenäoliselt 1773. aastal pärast seda, kui Venemaa Keisririigi Valitseva Senat keelustas sanitaarsetel kaalutlustel surnute matmise kirikutesse ja kirikaedadesse. Selleks ajaks olid matused jõudnud juba Uue-Põltsamaa mõisa keskuseni ning mõis oli huvitatud uue kalmistu rajamisest kaugemale. Uue-Põltsamaa mõisast antigi maad uue kalmistu jaoks, kus edaspidi laienedes maeti enamik kihelkonna surnuid (kalmistu mitmele laiendusele maetakse tänapäevani).

• Põltsamaa keskaegne kirik

• Kadri Tael. Põltsamaa kalmistute pärand. Vali Uudised, 24. jaanuar 2014. Lk 4

• Põltsamaa kesk- ja uusaegne kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris
• Põltsamaa kesk- ja uusaegne kalmistu Jaan Vali kogus. Muinsuskaitseameti fotokogu