Tegusõna pöördeline vorm ehk finiitvorm ehk finiitne vorm on tegusõna vorm, mis võib esineda lauses iseseisvalt öeldisena ja milles avalduvad tegusõna morfoloogilised kategooriad. Finiitne verbivorm on lause tuum(sõna) – lause esindaja, millest olenevad lause kui terviku omadused ja mis võib ka üksi lausena toimida, näiteks nagu Mängib või Tulen.[1]
Eesti keel
Näiteks lauses Ma hüppasin üle müüri on sõnavorm hüppasin
- tegusõna pöördeline vorm (finiitvorm),
- öeldis,
ja väljendab
- pöördekategooriast ainsuse 1. pööret,
- tegumoekategooriast isikulist tegumoodi,
- ajakategooriast lihtminevikku,
- kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi,
- kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.
Finiitsed lihtvormid
Pöördelised verbivormid võivad olla ühesõnalised ehk lihtvormid: Ta elas korteris. Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõneviisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid.
Sõnavormis on tunnuste üldine järjestus selline: tüvi + tegumood + aeg + kõneviis + pööre. Finiitsed lihtvormid on näiteks ela/t/i (tüvi + tegumood + aeg), ela/si/me (tüvi + aeg + pööre).
Ajatunnus võib teatud tüüpi sõnades tüvega ühte sulada: tuli/me (tüvi-aeg + pööre).
Kõige keerulisem tegusõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust: ela/nu/ksi/me.
Finiitsed liitvormid
Mitmesõnalisi pöördelisi verbivorme nimetatakse liit- ehk analüütilisteks vormideks. Liitvormid on
- verbi täis- ja ennemineviku vormid, mis koosnevad abiverbi olema pöördelisest vormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ja põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi: Ta on/ oli elanud korteris. On/ oli elatud korteris. Ta oleks elanud korteris
- kõik eitava kõneliigi vormid. Need koosnevad eitussõnast ei; ära, ärge, ärgu, ärgem ~ ärme ja põhiverbist: Ta ei ela korteris. Ära ela korteris. Ta ei ole korteris elanud. Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm: ei elavat, ärge elage, ei elanud, ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.
Perifrastiline verb
Perifrastiline verb on sõnade ühend, mis koosneb tegusõnast ja
- infiniitverbist või
- käändsõnast või
- määrsõnast.
Lausemalli ei määra mitte tegusõna, vaid ühend tervikuna. Perifrastilised verbid on lauses ahel-, ühend- või väljendverbid.
- Ahelverbi tuum on tegusõna käändeline vorm, millele lisanduv tegusõna pöördeline vorm väljendab situatsiooni modaalsust, aspekti, kausatiivsust või viisi: Te võite minna. Nad peavad rääkima. Me hakkame astuma.
- Ühendverbi tuum on tegusõna, millele lisandub määrsõna: Tee uks lahti. Nad hakkavad nüüd ära minema. Ma võin sellele ka verega alla kirjutada.
- Väljendverbi tuumaks on käändsõna. Koos sellele lisanduva tegusõnaga moodustavad nad tähendusterviku: Minu ees ei ole vaja head nägu teha. Lase parem kohe siit jalga. Sa ära küll araks löö!
Kaksikverbi moodustab liikumist väljendav tegusõna koos mõne muu tegusõnaga: Ta jookseb toob ise poest piima. Ma lähen annan talle raha. Tule tee kassile pai.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
- Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
- Mati Erelt, Reet Kasik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare 1993. Eesti keele grammatika II. Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut
- Mati Erelt 2013. Eesti keele lauseõpetus. Sissejuhatus. Öeldis. Tartu Ülikooli Eesti Keele Osakonna preprindid 4, Tartu.