Willard Frank Libby (17. detsember 1908 – 8. september 1980) oli ameerika keemik.

Tema juhitud töörühm Chicago Ülikoolis töötas 1949. aastaks välja süsinik-14 ehk radiosüsinikumeetodi, mis võimaldas dateerida uuritava objekti vanuse selles sisalduva süsinikuisotoobi C-14 koguse järgi. Uus meetod oli arheoloogias murranguline avastus. Libby sai 1960. aastal oma panuse eest Nobeli keemiaauhinna.^[1]

Libby seisis tuumaenergia mittesõjalise rakendamise eest.^[2]

Willard Libby sündis talunike Ora Edward Libby ja Eva May Libby (varem Rivers) peres. Alg- ja põhihariduse sai aastatel 1913–1926 Sebastopoli lähistel California osariigis. Õpinguid jätkas California Ülikoolis Berkeleys, kus 1931. aastal sai keemias bakalaureusekraadi ning 1933. aastal doktorikraadi. Pärast õpingute lõpetamist töötas sama ülikooli keemiaosakonnas.^{[3] [4]}

1941. aastal sai Libby Guggenheimi stipendiumi ning teda oodati tööle Princetoni ülikooli New Jerseys, kuid 8. detsembril 1945 katkestas selle Ameerika Ühendriikide astumine II maailmasõtta. Libby läks Columbia ülikooli, kus ta töötas koos Nobeli keemiaauhinna laureaadi Harold Ureyga sõjauuringute osakonnas aastani 1945.^{[3] [4]}

Aastatel 1945–1954 oli Libby keemiaprofessor Chicago ülikooli keemiaosakonnas ning Tuumauuringute Instituudis (nüüd Enrico Fermi Instituut). 1954. aastal määras president Dwight D. Eisenhower ta Ameerika Ühendriikide aatomienergia komisjoni liikmeks. President pikendas 1956. aastal tema ametiaega viie aasta võrra, kuid Libby astus tagasi ning jätkas keemiaprofessorina tööd California Ülikoolis Los Angeleses. Seal töötas ta surmani, olles 1. jaanuarist 1962 ka sealse geofüüsika ja planetaarfüüsika instituudi direktor.^{[3] [4]}

Manhattani projektiga seotud olles (aastatel 1941–1945) aitas Libby välja töötada meetodi uraani isotoopide eraldamiseks gaasilise difusiooni teel, mis oli vajalik samm aatompommi loomiseks.^[4]

1946. aastal tõestas Libby, et atmosfääri ülemises kihis jätab kosmiline kiirgus maha triitiumi ehk vesiniku raskeima isotoobi jälgi. Selle põhjal töötas ta välja meetodi kaevuvee ja veini dateerimiseks ning veekogudes vee ringlusmustrite määramiseks vees sisalduva triitiumi kontsentratsiooni mõõtmise teel.^[4]

1939. aastast oli teada, et Maa atmosfääris sisalduv lämmastik absorbeerib neutroneid, et laguneda radioaktiivseks isotoobiks süsinik-14. Libby järeldas sellest, et atmosfäärilises süsihappegaasis peaks alati olema radioaktiivse süsiniku ehk radiosüsiniku jälgi. Fotosünteesi teel absorbeerivad taimed süsihappegaasi ning C-14 ladestub nende kudedesse. Loomad söövad taimi ning seega on ka neis C-14 jälgi. Organismi surma järel süsinikuringe katkeb ehk enam kudedesse radiosüsinikku ei lisandu ning olemasolev C-14 hakkab lagunema. Süsinik-14 poolestusaeg on konstantne, seega on mingil kindlal ajahetkel järelejäänud süsinikuaatomite aktiivsuse mõõtmisega võimalik kindlaks määrata organismi surmast möödunud aeg. 4. märtsil 1947 kasutasid Libby ja tema õpilased radiosüsinikumeetodit objekti vanuse määramiseks esimest korda. Oma meetodi usaldusväärsust tõestas Libby selle kasutamisel uurimisobjektide puhul, mille vanus oli juba teada. Nendeks olid näiteks nulu ja sekvoia proovid, mille vanus oli varem määratud aastarõngaste loendamise teel. Põhja- ja lõunapooluselt saadud uurimismaterjali radioaktiivsust analüüsides tõestas ta, et süsinik-14 kogus taime- ja loomajäänustes varieerub eri laiuskraadidel marginaalselt. Libby määras muuhulgas ka Pompei väljakaevamistelt leitud saia vanuse, Stonehenge'i juurest leitud põlenud puusöetükkide vanuse ning Surnumere kirjarullide vanuse nende ümber olnud linakiudude abil. Ta näitas oma meetodi abil ka seda, et Põhja-Ameerika mandril lõppes viimane jääaeg umbes 10 000 aastat tagasi, mitte 25 000 aastat tagasi, nagu geoloogid varem uskusid. Kõige rohkem kajastatud ja vaidlusi tekitanud radiosüsinikumeetodi kasutamise juht on Torino surilina dateerimine. Varem väideti, et see surilina olevat katnud Jeesus Kristuse surnukeha, kuid Libby meetodi järgi kindlaks tehtult pärineb see hoopis aastatest 1260–1390.^[4]

1940. aastal abiellus Libby Leonor Hickeyga. 1945. aastal sündisid neil kaksikud Janet ja Susan. 1966. aastal lahutas paar abielu ning Libby abiellus tuumafüüsik Leona Woods Marshalliga.^{[3] [4]}

Sõbrad kutsusid teda hüüdnimega Wild Bill.^[2]

• 1941 – Guggenheimi stipendium^[5]
• 1950 – valiti Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1954 – Columbia ülikooli Chandleri medal^[6]
• 1960 – Nobeli keemiaauhind