Viktor Pihlak (15. detsember 1886 Sammuli mõis, Viljandimaa – 10. juuli 1967 Tallinn) oli eesti arhitekt, insener ja tööstur.^[1]

Viktor Pihlak oli telliskivitöösturi poeg.^[1]

Ta õppis 1901–1904 Tallinnas Jukkumi Erareaalkoolis ja 1904–1907 Viiburi Reaalkoolis ning lõpetas 1912 Riia PI I järgu ehitusinsenerina. Ta oli üliõpilasseltsi Liivika asutajaliige.

Aastatel 1912–1913 töötas Tartus arhitekt G. Hellati ehitusbüroos, 1913–1914 oli Liivimaa Hüpoteegiseltsi insener, 1914–1919 Tallinna linnainsener, 1918–1919 õpetas ETS-i tehnilistel erikursustel mehaanikat, staatikat ja grafostaatikat. 1919 oli vabatahtlikuna Vabadussõjas, 1919–1920 Kaubandus-Tööstusministeeriumi asjadevalitseja ja ministri abi, 1920–1940 ehitusettevõtja ja telliskivitööstur, seejärel insener.

Arreteeriti NKVD poolt ja oli aastatel 1951–1956 Narva vanglas.

Aastatel töötas 1959–1966 RPI Eesti Projekt insenerina.^[1]

Uuris ehitusainete omadusi ja tehnoloogiat ning ehituse ökonoomikat ja korraldamist.^[1]

Ta oli Artur Aleksander Pihlaku ja Eduard Pihlaku vend.

• Sideained. // ETS-i Tehn Ringvaade (1919) 1
• Puudamaks. // ETS-i Ringvaade (1919) 2.

• EAT, 236
• Eesti majandustegelased, 158
• TT ja TTÜ BL 1918–1944, 47–48
• Ehitusinsenerid TPI-st, 12.

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.