Viktor Anatoljevitš But (ka Bout) (vene keeles Виктор Анато́льевич Бут; sündinud 13. jaanuaril 1967 Dušanbes Tadžiki NSV-s) on Venemaa ärimees, kes on Ameerika Ühendriikides mõistetud 25 aastaks vangi ulatusliku illegaalse relvamüügi eest terroriorganisatsioonidele. Butile kuulus mitu lennundusettevõtet, mis tegelesid kaubaveoga Aafrikas ja Lähis-Idas. 2022. aastal vahetati ta Venemaale välja.

But sai hüüdnimed "Surmakaupmees" ja "Sanktsioonide hävitaja" pärast seda, kui Suurbritannia minister Peter Hain luges 2003. aastal ÜRO-le ette aruande Buti laiaulatuslike operatsioonide, ulatusliku klientuuri ja valmisoleku kohta embargost mööda minna.

Lõpetas NSV Liidu Kaitseministeeriumi Sõjalise Instituudi (mida peeti Nõukogude sõjaväeluure ohvitseride kasvulavaks) keeleteaduskonna (valdab vabalt paljusid võõrkeeli: tadžiki, usbeki, portugali, inglise, prantsuse, araabia, hispaania, farsi, urdu, khosa, suulu, esperanto). Seejärel teenis Valgevenes Vitebskis Nõukogude õhujõudude 339. transpordilennupolgus ja 1987. aastal lähetati ta koos ÜRO rahuvalvejõududega Angolasse, kus ta töötas Venemaa andmetel tõlgina ning arendas poliitilisi ja sõjalisi sidemeid. 1992. aastal arvati But sõjaväest vanemleitnandina reservi.^[1]

1992. aastal ostis kolm Antonov An-12 transpordilennukit 120 000 USA dollari eest ja vahendas nende teenuseid pikamaalendudeks Moskvast. 1993. aastal viis ta oma tegevuse üle Araabia Ühendemiraatidesse, tehes lende Venemaalt Dubaisse. Äri hakkas tõeliselt õitsema, kui ta hakkas oma lennukeid Lõuna-Aafrika gladioolidega täitma. "Vic ostis ühepäevase lille 2 dollari eest ja müüs selle Dubais 100 dollari eest," ütles tema äripartner. "Kakskümmend tonni per lend. See on parem kui raha trükkimine."^[2] 1995. aastal asutas ta lennutranspordiettevõtte Air Cess, mis on ainus ettevõte Buti võrgustikus, kus ta on ametlikult juhina kirjas ja mille ta registreeris Libeerias.^[3] Butist elulooraamatu "Surmakaupmees" ("Merchant of Death")^[4] kirjutanud Douglas Farah: "Ta oli Nõukogude ohvitser, tõenäoliselt leitnant, kes lihtsalt nägi võimalusi, mida pakkusid kolm NSV Liidu kokkuvarisemisega kaasnenud tegurit ja sellega kaasnenud riiklik sponsorlus: mahajäetud lennukid Moskvast Kiievisse suunduvatel maandumisradadel, mis ei suutnud rahapuuduse tõttu kütuse või hoolduse jaoks enam lennata; tohutud üleliigsete relvade laod, mida valvasid valvurid, kes said äärmiselt vähe või üldse mitte palka; ning tavapäraste Nõukogude klientide ja uute relvastatud rühmituste kasvav nõudlus nende relvade järele Aafrikast Filipiinideni. Ta lihtsalt liitis need kolm asja, võttis lennukid peaaegu tasuta, täitis need arsenalidest odavalt ostetud relvadega ja lennutas need klientideni, kes suutsid maksta. On väga ebatõenäoline, et ta oleks ilma Vene luure otsese kaitseta saanud Venemaalt lennukitega välja lennata ja Nõukogude arsenalidest tohutul hulgal relvi hankida ning tema tausta arvestades tundub GRU kõige tõenäolisem kandidaat."^[5]

Hiljem tulid külmutatud kanad ja seejärel teemandid, kaevandusvarustus, Kalašnikovi automaadid, kuulid, helikopterid ja isegi ÜRO rahuvalvajad, Prantsuse sõdurid ja Aafrika riigipead. Tema isiklike sõprade ja äripartnerite hulka kuulusid Zaire'i diktaator Mobutu Sese Seko, Afganistani sõjapealik Ahmad Shah Massoud, Angola mässulise UNITA juht Jonas Savimbi, Libeeria president Charles Taylor, Kongo mässuliikumise MLC juht Jean-Pierre Bemba. But lõi oma baasi Araabia Ühendemiraatide Sharjah' emiraati, kus on kurikuulus mugavuslennujaam sellistes riikides nagu Kesk-Aafrika Vabariik ja Libeeria registreeritud lennukitele. But lennutas ÜRO rahuvalvajad Ida-Timori ja Somaaliasse ning võib-olla ka Sierra Leonesse. ("ÜRO sõlmib alati kõige odavamad lepingud," ütles ÜRO relvauurija Johan Peleman.) 1994. aastal, Rwanda genotsiidi ajal palus Prantsuse valitsus tal aidata ellu viia operatsiooni Turquoise, et peatada lahingud ja hõlbustada abisaadetisi põgenikele. But lendas kohale 2500 Prantsuse eliitväelasega. 1996. aastaks juhtis But emiraadi 160 lennutranspordiettevõttest suurimat, andes tööd tuhandele õhu- ja maameeskonna liikmele. 2000. aasta suvel jõudis USA Rahvuslik Julgeolekunõukogu NSC Buti jälile. Nad mõistsid, et pole sattunud mitte ainult kõige viljakamale relvakaubanduse operatsioonile Aafrikas, Lähis-Idas ja Afganistanis, vaid ka tõenäoliselt kõige paremini ühendatud (ja kaitstud) erarelvade transpordi- ja vahendusvõrgustikule maailmas. Kuid kuna Buti mainekad kuriteod pandi toime väljaspool USA piire, siis polnud USA-l seadust, mida tema suhtes kasutada. Selle asemel algatas NSC operatsiooni, mis kasutas vähemalt seitsme riigi luureagentuuride ressursse, ja käivitas neljal kontinendil kabinetitasandi diplomaatia. Belgia andis veebruari 2002 välja Buti vahistamiskäsu – mitte relvakaubanduse, vaid rahapesu ja teemantide salakaubaveoga seotud kuritegude eest. Kuid elades Moskvas, ei saadud teda arreteerida. E. J. Hogendoorn, endine ÜRO relvauurija: "Oli tunne, et sellesse on kaasatud suuremad ja segasemad jõud. Buti kaitsevad väga mõjukad inimesed."^[6] Alex Yearsley Londonis asuvast Global Witnessist, organisatsioonist, mis juhtis süüdistuse esitamist Buti ja tema partnerite vastu seoses relvadega kauplemisega Aafrikas: "Tal näis olevat Venemaal väga kõrge kaitsetase, vaatamata Interpoli "punastele" teadetele ja Belgia vahistamismäärustele elas ta seal õnneliku ja vaba mehena. [See kaitse] naeruvääristab Venemaa justiitssüsteemi. [Vladimir Putin] kasutas teda Lääne liberaalide likvideerimiseks ja mõne Vene kindrali rikkaks muutmiseks."^[7]

2000. aastaks oli tema õhuarmaada kasvanud kolmelt lennukilt peaaegu 60 lennukini.^[8] Paljud lennunduseksperdid nimetavad seda maailma suurimaks Nõukogude lennukite eralennuväeks.^[9]

2002. aastal andis ka Interpol välja tema vahistamismääruse seoses ebaseaduslikust relvamüügist saadud tulu pesemisega. 22. juulil 2004 andis USA president George W. Bush välja korralduse, mis muutis Ameerika isikutel või institutsioonidel ebaseaduslikuks äritegevuse "otseselt või kaudselt" Libeeria ekspresidendi Charles Taylori kaaslastega, sealhulgas Butiga.^[10] Üheksa kuud hiljem andis USA rahandusministeeriumi välisvarade kontrolli büroo (OFAC) korralduse külmutada 30 Butiga seotud ettevõtte USA varad, samuti tema USA-s asuva partneri, tema venna ja veel kahe kaastöötaja vara. OFAC märkis, et ta teenis 50 miljonit dollarit kasumit relvade müügist Talibanile ajal, mil režiim võõrustas Osama bin Ladenit ja Al Qaedat. Rahandusministeeriumi avalduses öeldakse ka, et But kasutas oma lennukeid "tankide, helikopterite ja relvade transportimiseks tonnide kaupa" üle kogu maailma ning aitas "küllastada konflikte ja toetada ÜRO sanktsioonidega režiime Afganistanis, Angolas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Libeerias, Rwandas, Sierra Leones ja Sudaanis. Kuid hoolimata USA presidendi ja rahandusministeeriumi korraldusest jätkas USA kaitseministeerium Butiga lepingute sõlmimist, rikkudes täitevkorraldust ja hoolimata asjaolust, et saadaval on ka teisi legitiimsemaid lennuettevõtjaid. Tema klientideks olid USA sõjavägi ja selle töövõtjad Iraagis, NATO väed Afganistanis ja ÜRO Sudaanis. Briti sõjaväelased tunnistavad, et palkasid 2005. aastal töövõtjate kaudu Buti lennukeid seitsmel korral. Samas oli Buti ettevõtteid raske jälgida, kuna ta nihutas pidevalt oma lennukite registreeringuid ja neid omavaid ettevõtteid. Näiteks Aafrikas registreeris ta oma lennukid esmalt Libeerias ja seejärel viis nende registreeringud Kesk-Aafrika Vabariiki, Ekvatoriaal-Guineasse, Moldovasse ja teistesse riikidesse, mis on peamistest lennunduskeskustest kaugel.^[11]

Ajalehe The Washington Post andmeil viis terrorirühmitus al Qaeda oma kullavarud 2001. aasta lõpus Afganistanist välja Butile kuuluvate Iraani lennukitega.^[12]

2007. aastal teatas Los Angeles Times, et USA kaitseministeerium ja selle töövõtjad maksid Buti kontrolli all olevatele ettevõtetele ligikaudu 60 miljonit dollarit, et nad lennutaksid Iraaki abitarneid.^[13]

2008. aasta algul meelitas USA uimastiagentuuri DEA agent (kes väitis end esindavat Colombia FARCi sissiliikumist) ta Taisse.^[14] Jaanuaris-veebruaris 2008 kinnitas But lepingu DEA agendiga, keda ta pidas FARCi esindajaks: Buti lennumeeskond kukutab langevarjuga 100 Igla maa-õhk tüüpi raketti selleks ettenähtud piirkondadesse Colombias.^[15]

But vahistati 6. märtsil 2008 Tais Bangkoki viietärnihotelli Sofiteli Silom 27. korrusel asuvas konverentsiruumis pärast seda, kui ta üritas müüa relvastust väidetavatele Colombia FARC-i sissidele (tegelikult USA agentidele).^[16] Tema vahistamises osalesid kõrvuti Tai kuningliku politsei ja USA uimastikaitseagentuuriga ka Rumeenia piiripolitsei, Rumeenia kassatsiooni- ja kõrgkohtu juurde kuuluv Rumeenia prokuratuur, Hollandi Antillide politsei ja Taani riiklik politsei. 8. märtsil pärast lühikest ärakuulamist võeti Butilt meedia ees sõrmejäljed ja ta viidi Bangkoki Klong Premi erivanglasse. Venemaa saatkond palkas kohe Tai advokaadi Lak Nitiwatvichani, kes ütles ajakirjanikele: "Ta oli sõjaväelane. Ta pole midagi valesti teinud. Tai on suveräänne riik, nii et kuna ta Tais vahistati, on ta nõus Tai seaduste alusel kohtu alla minema.” Süüdistuse kohaselt oli ta tarninud endise idabloki relvastust 17 Aafrika riigile, al-Qaidale, Afganistani Põhjaliidule, Talibanile, Hizbollah'le, Liibüa diktaatorile Mu‘ammar al-Qadhdhāfīle ja Filipiinide Abu Sayyafi mässuliste rühmitustele.^[17][18]

2009. aasta veebruaris allkirjastasid Ameerika Ühendriikide Kongressi liikmed peaprokurör Eric Holderile ja välisminister Hillary Clintonile saadetud kirja, milles väljendasid soovi, et Buti USA-le väljaandmine jääks USA-le esmatähtsaks.^[19]

20. augustil 2010 otsustas Tai kõrgem kohus ta Venemaa ägedast protestist hoolimata (Venemaa välisminister Sergei Lavrov: "See on kahetsusväärne. Kinnitan teile, et teeme jätkuvalt kõik, mis on vajalik, et tagada tema tagasipöördumine kodumaale.") USA-le välja anda.^[20] Eksperdid on öelnud, et Bangkoki kohtu otsus kujutas endast märkimisväärset võitu USA-le ja piinlikkust Moskvale. Sõltumatu Venemaa sõjaväeanalüütik Pavel Felgenhauer ütles Associated Pressile, et But on "auhinnaline saak", kes suudab anda infot mitte ainult Venemaa sõjaväeluure, vaid ka teiste endiste Nõukogude Liidu riikide luurete kohta, kus ta tegutses.^[21]

16. novembril 2010 anti But Taist USA-le välja hoolimata Venemaa valitsuse protestidest, kes pidas seda ebaseaduslikuks.^[22] 5. aprillil 2012 tunnistas USA Lõuna-New Yorgi Regionaalkohus Manhattanil Viktor Buti süüdi relvade müümises terroristidele ameeriklaste tapmiseks ja mõistis ta 25 aastaks vangi, mis on minimaalne karistus vandenõu eest müüa relvi USA loetellu kantud välismaisele terroristlikule rühmitusele.^[23] Samuti andis kohtunik Butile korralduse tasuda 15 miljonit dollarit, mis võrdub relvade väärtusega, mida ta oli pakkunud müüa USA informaatoritele, kes esinesid mässulistena Colombia revolutsioonilistest relvajõududest ehk FARC-ist. USA ringkonnakohtunik Shira A. Scheindlin oleks võinud Butile mõista kolmekordse eluaegse vangistuse, kuna ta mõisteti süüdi neljas vandenõus ameeriklaste tapmises, õhutõrjerakettide müümises ja välismaise terroriorganisatsiooni materiaalses toetamises. Kohtunik ütles, et ta määras kergemad karistused, kuna But arreteeriti 2008. aastal USA erioperatsiooni käigus ja ta polnud kunagi varem väljendanud huvi ameeriklasi kahjustada.^[24]

Venemaa võimud reageerisid Buti vangimõistmisele ägeda kriitikaga.^[25] Venemaa välisministeerium teatas, et süüdistused on "poliitiline tellimus". "Välisministeerium peab kohtuotsust alusetuks ja päevakorrast lähtuvaks. Kogu süüdistuse esitamise aluseks oli eranditult väidetav kuritegelik kavatsus." Venemaa välisministeerium teatas, et Buti tagasitoomine Venemaale jääb suhetes USA-ga üheks prioriteediks.

Augustis 2012 alustas Venemaa justiitsministeerium Buti väljanõudmise protseduuri. 10. novembril 2012 teatas USA justiitsministeerium, et keeldub Buti Venemaale välja andmast.^[26]

18. jaanuaril 2013 teatas Venemaa Riigiduuma välissuhete komisjoni esimees Aleksei Puškov, et USA "kohtunikel, uurijatel, justiitsministeeriumi ametnikel ja eriteenistuste agentidel, kes olid seotud Venemaa kodaniku Viktor Buti kohtu alla andmisega ja pikaajaliste vangistuste määramisega" on keelatud Venemaale sisenemine.^[27]

Juunis 2024 selgus, et Buti advokaadikulud USA kohtus maksis kinni Venemaa rahastatav Välismaal Elavate Venemaa Kaasmaalaste Õiguskaitse- ja Toetusfond.^[28]

8. detsembril 2022 vahetati ta Abu Dhabi lennuväljal välja Venemaal narkokuriteos süüdi mõistetud USA naiskorvpalluri Brittney Grineri vastu.^[29] But saabus samal päeval Moskvasse ja võeti kangelasena vastu.^[30] Ta kohe andis intervjuu samuti USA vanglas istunud Venemaa Riigiduuma saadikule Maria Butinale.^[31]

12. detsembril 2022 liitus ta Kremlile lojaalse ultranatsionalistliku Venemaa Liberaaldemokraatliku Parteiga.^[32] Septembris 2023 valiti ta liberaaldemokraatide ridades Uljanovski oblasti duuma saadikuks.^[33] Tegeleb Venemaa riikliku propagandaga väites, et lääneriikide Ukrainale antav relvaabi satub terroristide ja kurjategijate kätte.^[34]

7. oktoobril 2024 kirjutas Wall Street Journal, et But tegeleb relvamüügiga Jeemeni houthi mässulistele.^[35]

2005. aasta poliitilises põnevusfilmis "Sõjajumal" kehastab Nicolas Cage illegaalset relvakaubitsejat Juri Orlovi, kelle tegelaskuju põhineb Butil.^[36]

2014. aasta Sundance'i filmifestivalil esilinastus samal aastal valminud dokumentaalfilm Butist "Kuulus härra Bout" (The Notorious Mr. Bout), mille režissöörid on Tony Gerber ja Maxim Pozdorovkin.

2015. aasta telesarja "Manhunt: Kill or Capture" 10. jagu "Surma kaupmees" kirjeldab Viktor Buti tõusu ja langust.

2019. aasta USA dokumentaalsarjas "Damian Lewis: Spy Wars" 7. jagu "The Merchant of Death" kujutab Viktor Buti lugu, tema tabamist, väljaandmist USA-le ja karistuse määramist.