Vaabina mõis (saksa keeles Uelzen) oli rüütlimõis Urvaste kihelkonnas Võrumaal.[1]

Mõisa alal oli enne Vaabina vasallilinnus[1], mis oli 15. sajandist läänistatud koos Antsla naabervasallilinnusega Tiesenhausenitele.

 Pikemalt artiklis Vaabina vasallilinnus

1522. aastal sai Fabian Tiesenhausen isa pärandi jagamisel Uelzeni mõisa, mis oli tema käes kuni 1588. aastani[2]. 1582. aasta jaanuaris paavsti legaadi, jesuiit Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad endale. Omandatud varade üle korraldatud revisjonis on vasallilinnust kirjeldatud Tartu staarostkonna inventariseerimise nimekirjas. Seal teatatakse, et Vaabina – varem Fabian Tyzenhauzenile kuulunud kivist linnus (maja) on nüüd kokku kukkunud ja rusudega kaetud. Mullavallid linnuse ümber olevat sakslased aga siis ehitanud, kui moskvalased seda piirasid[3].

Poola kuninga Stephan Bathory ajal läänistati Vaabina koos kogu Tartu staarostkonna ja Tartu majandusmõisatega Rzeczpospolita suurkantslerile Jan Zamoyskile[4] ning Liivi sõja järel oli mõis Poola Tartu vojevoodkonna Tartu staarostkonna folvark ehk riigimõis[5].

Poola kuninga Stephan Bathory ajal läänistati Vaabina koos kogu Tartu staarostkonna ja Tartu majandusmõisatega Rzeczpospolita (Poola-Leedu kuningriik) suurkantslerile Jan Zamoyskile[6]. Poola ajal kujundati Vaabinast tulundusmõis – folvark (Oeconomiehof).

1588 kinnitas Poola kuningas Zygmunt III Waza Vaabina mõisa (linnusepiirkonna) koos samuti endises Tartu piiskopkonnas asuvate Rannu ja Kavilda kihelkonna mõisatega (Rannu, Kavilda ja Konguta vasallilinnuste piirkonnad) tänapäeval Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanikule Heinrich von Tiesenhausen zu Behrsohnile[7] (u 1520 – 1600), kes oli kunagise omaniku Fabiani vennapoeg. Tiesenhausenitel olid ulatuslikud maavaldused ka kunagise Riia peapiiskopkonna ida- ja keskosas. Heinrichil oli Poola krooni ees suuri teeneid – ta oli orduajal olnud piiskop Wilhelmi nõunik ja orduriigi sekulariseerimise ning tugeva Poola-orientatsiooni pooldaja. 1577 põletasid venelased maha Heinrichile kuuluvad Riia peapiiskopkonna mõisad ja linnused ning ilmselt andsid poolakad talle lisaks kompensatsiooniks kunagised Tiesenhausenite Tartu piiskopkonna valdused. Üleandmine venis siiski mingil põhjusel, ning Vaabinat[8] ja Kongutat Heinrich lõpuks tagasi ei saadudki. Oletatavalt seetõttu, et mainitud linnused ei kuulunud kuni Liivi sõjani otseselt Tiesenhausenite Berzaune suguvõsaharu kätte. Heinrich ise suri aastal 1600.

1590. aastal Poola võimude koostatud nn "Leedu meetrikas" on suure täpsusega kirjeldatud sellal Vaabina mõisas olnud ehitisi. Teiste seas on üles loetud ka Tiesenhausenite vana kivihoone vare – ilmselt linnuse vana eluhooneblokk. Mõisas oli kirjelduse järgi (ilmselt linnuseala ühel küljel) vana elamu lihtsa ahju ja laastukatusega ning (teisel küljel) 6 ruumist koosnev ait ühise pika katuse all. Nende vahel aga paikneski vana mahajäetud kivist maja, millest vaid seinad järel olid. Lisaks kuulusid mõisa hoonete hulka hobusetallid, köök, saun ja kivist kelder juurviljaaias; mõisa all tiigi ääres oli ka väike veski[9]. Arvatavasti taastati "ökonoomiamõisas" Poola ajal eelkõige majandushooned, sest mõisast pidi omanikule eelkõige tulu saadama. Linnuse peahoone taastamiseks polnud aga vahendeid, ega vajadustki, kuna suurhetman Zamoyski ise vaevalt oma mõisaid külastas.

Alles 1605, pärast Poola riigi suurhetmani Zamoyski surma said Tiesenhausenid Vaabinat haldama hakata; mõisa sai omale Poola ja Rootsi õuejunkur, Kirumpää, Aluksne ja Kulna (Gulbene) linnustepealik Gotthard Johann von Tiesenhausen, kunagise omaniku Fabiani pojapoeg. 1625 taandus ta koos poolakatega aga Rootsi vägede eest ja jäi nii oma valdustest ilma[7].

1627 viisid rootslased läbi oma maarevisjoni, milles teatati lühidalt, et Vaabina on olnud Tiesenhausenite pärusmõis (erbgutt der Thisenhausen) ja poolakate ajal juhtis seda nendest Gotthard Johann. Mainitakse ka mõisa veskit[10]. Rootsi kuningas Gustav II Adolf annetas Vaabina ooberst Friedrich Rosladinile (Rotzladus), kes aga ei omanud seda eriti pikka aega[7].

1636, 28. septembril läänistas Rootsi tulevase kuninganna Kristiina eestkoste-regentvalitsus Vaabina mõisa truu teenistuse eest ooberstile, hilisemale kindralmajorile, Liivimaa maanõunikule ja Rootsi vabahärrale, parun Johann Eberhard von Bellingshausenile[8], kelle esivanemad Billinghusenid oli keskajal Lübeckist Saaremaale tulnud ja Kihelkonda asunud. 1638 korraldati uus maarevisjon, kuid teated Vaabina kohta jäid sama lakoonilisteks, nagu eelmisegi rootslaste revisjoni ajal[11] Endine omanik Gotthard Johann von Tiesenhausen püüdis küll protsessida ja Vaabinat omale tagasi saada, kuid 1643. aasta kohtu otsusega vabastati uus omanik kõigist endise omaniku nõuetest. Bellingshausenite kätte jäi Vaabina ligi 90 aastaks.

Pärast Põhjasõda langes Vaabina 1723. aastal abielu kaudu Schreiterfeldidele, neilt Igelströmidele. 1806. aastal ostis krahv Jakob Johann von Igelströmile kuulunud Vaabina mõisa oksjonil Moritz von Gersdorff, kes 1814. aastal müüs mõisa Paul Reinhold von Rennenkampffile. 1844. aastal ostis mõisa Richard Bruno Samson von Himmelstiern. 1891. aastal sai pärandavara jagamise lepinguga Karl Gerhard Hermann von Samson-Himmelstjerna[12].

Mõisa viimane omanik enne 1919. aasta mõisate võõrandamist oli Karl Gerhard Hermann von Samson-Himmelstjerna.[1]

Mõisa peahoone on tänapäevaks hävinud.[1] vana Vaabina mõisa härrastemaja varemed lammutati lõplikult 1967. aastal, kuna selle koha pealt tõmmati otse läbi Vaabina linnuseala ja mõisapargi uus Võru–Antsla maantee. Härrastemaja oli kunagi ehitatud linnuseala lõunakülje valli peale. Teesüvendi kaevamisel leiti veel ligi 3 m sügavuselt endiste ehitiste (mõisa härrastemaja) vundamendi osi, mille all oli õhuke söestunud kiht[13].

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Vaabina mõis - 1401 Eesti Ajalooarhiivi fondiloendis (vaadatud 23.11.2015)
  2. ↑ Koidu Uustalu, Mõisate ja mõisnike nimedest lähtunud kohanimesid Lõuna-Eestis, Keel ja Kirjandus. 1968 nr 12, lk 746
  3. ↑ Inventarium der Starostei Dorpat, 1582, lk. 89
  4. ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 86
  5. ↑ Enn Tarvel, Riigimõisate majanduslikust arengust Lõuna-Eestis XVI sajandil lõpul ja XVII sajandi algul, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised IX köide. Ühiskonnateaduste seeria 1960 nr 4, lk 386
  6. ↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 86
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 86
  8. ↑ 8,0 8,1 Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil – Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Anzen, Uelzen, 200
  9. ↑ Litovskaja metrika 1590, lk 377, Vanade Aktide Riiklik Keskarhiiv Moskvas, fond 389, säilik 577
  10. ↑ Jordrevision handlinger, 1627, lk. 254, koopia Riiklik Ajaloo Keskarhiiv, fond 2325, säilik 132
  11. ↑ Liivimaa 1638. aasta maarevisjon. Eesti NSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna toimetised, Tartu 1941, lk. 51
  12. ↑ Vaabina mõis (Urvaste khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  13. ↑ Vaabina linnus, ajalooline õiend, Vabariiklik Restaureerimisvalitsus, Tallinn 1973, koostanud Uno Hermann, lk. 6

Välislingid

Urvaste kihelkond (Antsla kihelkond)
Kirik
Kirikumõis
Rüütlimõisad
Kõrvalmõisad

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Vaabina_m%C3%B5is
No tags for this post.