"Seitsmes rahukevad" on Viivi Luige 1985. aastal Eesti NSV-s ilmunud autobiograafiline romaan.

Romaan tugineb Luige mälestustele lapsepõlvest Viljandimaal. Peategelase, ligi viieaastase lapse kaudu käsitleb ta Eesti NSV argipäeva 1950. aastate alguses Eesti külas. Tegevustik paigutub vahemikku 1950. aasta augustist 1951. aasta varakevadeni. Minavormis jutustaja tekstis vaheldub olevikukirjeldus lapse tulevikuvisioonide ning tagasivaadetega 1980. aastatest. Teksti on pikitud rohkelt luulet.

"Seitsmendat rahukevadet" võib pidada jätkuks Luige toonasele, stagnatsiooni ajal kirjutatud ühiskonnakriitilistele kogudele.^[1] See on tõlgitud soome, rootsi, norra, läti, saksa, prantsuse, hispaania, ukraina, vene, mäemari ja katkenditena inglise keelde.

Joel Sang võrdles romaani ilmumise järel Friedebert Tuglase "Väikese Illimariga" (1937), kuid tegu on vastandlike teostega: erinevalt Tuglase teose peategelasest on Luige romaanis kujutatud lapsepõlve, kuhu lugejal pole soovi naasta.

• 1986 – Juhan Smuuli nimeline kirjandusauhind
• 1986 – Tammsaare-nimelise kolhoosi kirjandusauhind
• 1987 – Nõukogude Eesti preemia

• Linda Kaljundi. "Eesti lugu: Viivi Luik "Seitsmes rahukevad"". Eesti Päevaleht, 29. mai 2009
• Ilmar Palli. "Seal, kus sündis "Seitsmes rahukevad"". Maaleht, 17. september 2010