Robert Henry Dicke (6. mai 1916 Saint Louis – 4. märts 1997 Princeton) oli ameerika füüsik.
Ta lõpetas 1939. aastal Princetoni Ülikooli bakalaureusekraadiga ja kaitses 1941. aastal Rochesteri Ülikoolis tuumafüüsikaalase doktoritöö, mis käsitles esimesi eksperimentaalseid uuringuid prootonite mitteelastse hajumise kohta. Talle anti PhD kraad.[1][2]
Dicke töötas Princetoni ülikoolis alates 1946. aastast ja sai seal 1975. aastal Albert Einsteini loodusteaduste professoriks. Emeriteerus 1984. aastal.[1]
Teadustöö
Robert Dicke on tuntud oma kosmoloogiaalase teoreetilise töö ja üldrelatiivsusteooriale keskenduvate uuringute poolest. Ta andis oma panuse ka radaritehnoloogia, aatomifüüsika, kvantoptika, gravitatsioonifüüsika ja astrofüüsika valdkonda.[1][2]
1944. aastal töötas ta välja mikrolaineradiomeetri, millest on saanud enamiku kaasaegsete raadioteleskoopide lahutamatu osa. Järgmise kümne aasta jooksul pühendas Dicke palju tähelepanu mikrolaine aatomispektroskoopiale, viies läbi ulatuslikke uuringuid põhiliste kiirgusprotsesside kohta. Ta on koherentse kiirguse emissiooni esimese kvantteooria sõnastaja.[1]
Dicke tegi katseid lisada füüsikasse valguse muutuvat kiirust juba 1957. aastal, pakkudes välja muutuva valguse kiirusega gravitatsiooniteooria.[3] Koos Carl Bransiga pakkusid nad välja Albert Einsteini üldrelatiivsusteooriale alternatiivse gravitatsiooniteooria (Bransi-Dicke teooria), milles Universumi paisumise tulemusena ei ole gravitatsioonikonstant tegelikult konstant, vaid väheneb.[1]
1964. aastal püstitasid Dicke ja mitmed kolleegid hüpoteesi, et kogu Universumit läbib kosmiline mikrolaine-taustkiirgus – jääknähtus intensiivsest soojuskiirgusest pärast Suurt Pauku. Nad ei teadnud, et sellise jääkkiirguse olemasolu väitsid umbes 16 aastat varem George Gamow, Ralph Alpher ja Robert Herman. Enne kui Dicke proovis mingeid vaatlustöid teha, avastasid Arno Penzias ja Robert Woodrow Wilson mikrolainekiirguse nõrga kuma, mis vastas täpselt teoorias ennustatule.[1]
Kuigi Suure Paugu teooriat aktsepteeriti kui kõige tõenäolisemat Universumi arengu kirjeldust, esinesid teooria kontekstis lahendamata probleemid. Neist ühe – tasasuse probleemi – sõnastas 1969. aastal Robert Dicke.[4]
Nomineerimine Nobeli auhinnale
Robert Dicke nomineeriti kahel korral Nobeli füüsikaauhinna saamiseks (1968 ja 1969).[5]
Tunnustus
- 1963 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1967 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 1967 – Richtmyeri mälestusauhind
- 1967 – Rumfordi auhind
- 1970 – National Medal of Science
- 1978 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
Publikatsioone
- R. H. Dicke, Nature, 192:440-441, 1961, Dirac's Cosmology and Mach's Principle.
- C. Brans and R. H. Dicke, Physical Review, 124:925-935, 1961, Mach's Principle and a Relativistic Theory of Gravitation.
- R. H. Dicke, Nature 202:432-435, 1964, The Sun's Rotation and Relativity.
- R. H. Dicke, P. J. E. Peebles, P. G. Roll, and D. T. Wilkinson, Astrophysical Journal, 142:414-419, 1965, Cosmic Cosmic Blackbody Radiation.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Robert H. Dicke. britannica.com.
- ↑ 2,0 2,1 Robert H. Dicke, 1916-1997. phy.princeton.edu.
- ↑ Dicke, Robert (1957). "Gravitation without a Principle of Equivalence". Reviews of Modern Physics. 29 (3): 363–376. Bibcode: 1957RvMP...29..363D. doi:10.1103/RevModPhys.29.363.
- ↑ P. J. E. Peebles (1993). Principles of physical cosmology. Princeton, New Jersey: Princeton University Press. Lk 364–366.
- ↑ Robert Henry Dicke. nobelprize.org.
You must be logged in to post a comment.