Riia Vaimulik Seminar (vene keeles Рижская духовная семинария, läti keeles Rīgas Garīgais seminārs) on Läti Õigeusu Kiriku vaimulik õppeasutus. Aastatel 1850–1919 oli see Riia ja Miitavi piiskopkonna koosseisus tegutsenud õigeusu keskõppeasutus, mille eesmärk oli eesti ja läti õigeusu vaimulike ettevalmistamine.

Riia Vaimulik Seminar rajati 11. veebruaril 1846 esialgu vaimuliku koolina Riia vikaarpiiskopi alluvuses, kellena oli sel ajal ametis Filaret I. Erinevalt vene vaimulikest seminaridest, kuhu võeti vaid vaimulike lapsi, lubati Riia kooli ka talupoegade lapsed. Õppetöö algas 13. septembril 1847.^[1] Õppekohtade arv oli piiratud ning tuli täita võrdsetes osades eestlaste, lätlaste ja venelastega. Vaimulikus koolis õpetati algul teoloogiat, eesti, läti, ladina, vene ja saksa keelt ning üldaineid (aritmeetika, geograafia jm). Koolis oli kaks kaheaastast klassi, mistõttu uusi õpilasi võeti vastu iga kahe aasta tagant.

Püha Sinodi 1850. aasta otsusega alustas 1851. aasta 1. oktoobril kooli juures tööd kolmeklassiline vaimulik seminar. Muutusega kehtestati sisseastumiseksamid ning hakati sisseastujatelt nõudma eesti-, läti- või venekeelset kirjaoskust. Seminaris oli kolm kaheaastast klassi. Esimeses ja teises klassis õpiti üldaineid (algebra, geomeetria, retoorika, loogika, looduslugu, poeetika, psühholoogia, põllumajandus, Venemaa ajalugu, üldajalugu, füüsika) ja keeli (ladina, eesti, läti ja saksa keelt), kolmandas klassis pühenduti teoloogia õpingutele (patristika, kirikulugu, kirikuarheoloogia, kirikukombestik, dogmaatika, homileetika, õpetus usutunnistusest, kanooniline õigus, kihelkonnavaimuliku töö põhialused). Olulist tähelepanu pöörati ka laulmise ja ikoonimaalimise õpetamisele. 1857. aastal lisandusid keelte õpingutele kohustuslikud heebrea ja kreeka keel.

Seminaris õpetajatena töötanuist oli kolmandik eestlased, sh Jefim Küppar, Jakob Lindenberg, Peeter Mets, Peeter Mihkelson, Grigori Paro, Jüri Riis, Mihkel Suigussaar, Johan Tilling jt^[2].

Seminaris õppimine oli tasuline. Kroonu kulul oli võimalus õppida 120 õpilasel, lisandusid veel mõned kiriklikud stipendiumid, kuid kõigile õpilastele neid ei jätkunud. 1864. aastal eraldati seminari eesti ja läti lõpetajatele 10 stipendiumi edasiõpinguteks vene kõrgkoolides.

1857. aastal peatati eesti ja läti õpilaste vastuvõtt Riia Vaimulikku Kooli ja Riia Vaimulikku Seminari. Vastuvõtt taastati 1866. aastal. 1867. aasta vaimuliku reformi järel lahutati vaimulik kool vaimulikust seminarist. 1874. aastal muudeti vaimuliku kooli õppekava, lõpetades eesti, läti ja saksa keele õpetamine ning tõstes Venemaa ajaloo tähtsust õppekavas. Seniste kaheaastaste klasside asemel kehtestati üheaastased klassid, mida vaimulikus koolis hakkas olema neli ning vaimulikus seminaris kuus. Vaimulik kool hakkas õpilasi vastu võtma igal aastal. 1887. aastal võeti seminari õppekavva meditsiiniõpingud.

19. sajandi lõpul võimaldati Venemaal haridust kõige soodsamatel tingimustel õigeusklikele. Seminar andis noormeestele soodsa võimaluse omandada riigi kulul keskharidus. Edukatele õpilastele avanesid võimalused õppida kõrgkoolides, nii vaimulikes kui ka ilmalikes. Õpiti edasi Peterburi, Tartu, Moskva ja Varssavi ülikoolides, Peterburi Vaimulikus Akadeemias, Riia Polütehnikumis, Tartu Veterinaarinstituudis jm. Ilmaliku kõrghariduse omandas seejärel kokku eesti 106 noormeest ehk kuuendik seminaris õppinud eestlastest. Nende hulgas on enim Tartu Ülikooli lõpetanuid. Eelistatumaks erialaks Tartus oli õigusteadus. Selle omandasid Jaan Poska, Eugen Fridolin, Jaan Sass, Rein Eliaser, Jaan Moks, Johan Sapas, Augustin Müristaja, Martin Taevere, Leo Tamm, Konstantin Päts, Anton Palvadre, Rein Koemets, Nikolai Kruuse ja Mihkel Uesson^[3]. (vt. ka Riia Vaimuliku Seminari vilistlased).

1905. aasta lõpul suleti ajutiselt Riia Vaimulik Seminar, kuid avati juba uuesti järgmisel aastal. 1906. aastal lisandus seminari õppekavva uute õppeainetena prantsuse keel, sotsialismi vastu võitlemise õpetus ning kehaline kasvatus (rivisamm, pöörete ja tervitushüüete hüüdmise harjutused).

1915. aastal evakueeriti Riia Vaimulik Kool ja Riia Vaimulik Seminar Nižni Novgorodi, kus need suleti 1918. aasta märtsis. Seminari hoone ja raamatukogu Riias natsionaliseeriti.

1926. aastal alustas ümberkorraldatud seminar uuesti tööd algul kaheaastase, alates 1931. aastast kolmeaastase õppeasutusena. 1926–1933 lõpetas seminari 40 õpilast (11 lätlast ja 29 venelast). Parimad lõpetajad suunati edasi õppima Õigeusu Teoloogia Instituuti Pariisis. 1936. aasta augustis sulges Läti õigeusu Sinod seminari ning avas selle asemel Läti Ülikooli teoloogia osakonna juurde õigeusu teoloogia instituudi, mis tegutses kuni 1940. aastani. 26. aprillil 1993 taastati Riia Vaimulik Seminar Riia Kõikide Pühakute kiriku (läti keeles Visu Svēto pareizticīgo baznīca) juures.

Aastatel 1847–1918 õppis Riia Vaimulikus Koolis ja Riia Vaimulikus Seminaris kokku vähemalt 931 Eestiga seotud õpilast (663 eestlast, 254 venelast, 14 lätlast). Riia Vaimuliku Seminari lõpetas 379 Eestiga seotud kasvandikku (234 eestlast, 135 venelast, 10 lätlast).

Riia Vaimuliku Seminari lõpetanud eestlastest jätkas umbes 17% õpinguid Venemaa vaimulikes kõrgkoolides, peamiselt Peterburi Vaimulikus Akadeemias^[4].

Jossif Stalin pole kunagi õppinud Riia Vaimulikus Seminaris, kuigi propagandakirjanduses nii tihti väidetakse.

Tuntumad eesti õpilased seminaris:

• Raudsepp, Anu. Riia Vaimulik Seminar 1846–1918. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1998
• Baltijas skolotāju seminārs 1870–1919. Rediģējis Ed. Tomāss. Rīgā, 1940.

• Riia Vaimulik Seminar. Vene keeles
• Riia Vaimuliku Seminari ajalugu. Vene keeles