Pulbiõõs ehk hambaõõs ehk pulbikamber (ladina keeles cavitas dentis) on õõnsus hambas, milles asetseb hambapulp.^[1][2]

Hamba krooniosas paiknevat avaramat pulbiõõne osa nimetatakse hambakrooniõõneks. Hamba juur(t)es paikneb pulbiõõs kitsa käiguna, mida nimetatakse juurekanaliks. Juurekanal avaneb hambajuure otsas hambatipumulguna ehk -avana, kust sisenevad hambasse veresooned ja närvid ning mille kaudu toimub hamba ainevahetus.^[2]

Pulbiõõne kuju vastab enamasti hamba väliskujule. Esihammastel on väiksem pulbiõõs kui tagahammastel. Kui hamba juur on kõverusega ehk kurvatuuriga, siis on ka selles paiknev juurekanal kõver. Juurekanalid kitsenevad hamba juuretipu suunas. Hamba ühes juures võib olla ka mitu juurekanalit, mis sageli on omavahel seotud väikeste lindikujuliste ühenduste ehk istmuste kaudu.^[3]

Hambas on sageli ka lisakanalid ehk väikesed kanalid, mis kulgevad hamba pulbist periodonti. Lisakanalid võivad paikneda erinevas suunas ning kõige rohkem leidub neid juurekanali tipuosas. Hamba juurte hargnemise piirkonnas ehk furkatsiooni alal võib samuti lisakanaleid olla.^[3]

Pulbiõõne laes asuvad pikenenud osad, mis vastavad hamba suurematele köprudele ning neid nimetatakse pulbisarvedeks. Mida noorem on patsient ning mida prominentsemad on hamba köbrud, seda tugevamalt väljendunud on pulbisarved. Vanusega pulbisarved ahenevad ning pulbiõõs muutub kitsamaks. Pulbiõõne ahenemine elu jooksul on normaalne füsioloogiline protsess, mis kestab seni, kuni hammas on vitaalne.^[3]

Pulbiõõs võib aheneda ka trauma või ärrituse tagajärjel. Hamba põrutus, murd, kulumine ja kaaries võivad käivitada hambas kaitsemehhanismi, mille tagajärjel pakseneb dentiin ning kitseneb pulbiõõs. Sellistel hammastel võib olla raskendatud juureravi teostamine, kuna juurekanalid on oma kitsuse tõttu raskesti läbitavad.^[3]