Priidu Pukk (30. september 1943 Kuressaare – 29. aprill 2022 Stockholm) oli eesti tehnikateadlane.^[1]

Priidu Pukk oli Otto Puki poeg.

Pukk põgenes 1944 koos perega Rootsi. Ta lõpetas 1962 Gubbängeni Gümnaasiumi, 1974 Kuningliku Tehnikaülikooli (KTH) inseneriteaduse erialal, temast sai tehnikamagister masinatehnikas ja masinate konstrueerimises (1972, samas). Ta täiendas end 1971 pedagoogikaülikoolis ning alustas 1974 doktoriõpet (väitekiri kaitsmata).^[1]

1971. aastast on Pukk olnud KTH õppejõud – teadusassistent, lektor, dotsendi kohusetäitja, 1985. aastast korraline dotsent. Ta on õpetanud mehaanikat, tugevusõpetust, masinaelemente, joonestamist ja masinate konstrueerimist ning koostanud õppevahendeid. Samuti on ta osalenud konstruktorite õppe loomises Eskilstunas Mälardaleni Ülikoolis ning töötanud seal 1977. aastast korduvalt külalisõppejõuna.^[1]

Priidu Puki peamine uurimisvaldkond on masinaehitus. Peamiselt on ta tegelenud Rootsi tööstuse tootearendusega, olnud projektijuht ning osalenud asutuste ja ettevõtete uurimis- ja tootearendusprojektides. Ta on pidanud ettekandeid konverentsidel Rootsis, Eestis, Saksamaal jm.^[1]

1991. aastal oli Pukk TTÜ külalisõppejõud, millele järgnes koostöö TTÜ mehaanikateaduskonna instituutidega, sh kaastegevus projektis TEMPUS kaasaegse tootearendusõppe loomisel TTÜ-s. Ühtlasi on ta juhendanud KTH-s TTÜ õppejõude. Ta on DAAAM Balticu rahvusvahelise programmikomitee liige, Rootsi Eestlaste Esinduse/Rootsi Eestlaste Liidu (REE/REL) esinduskogu liige (1966–2006) ning TTÜ audoktor (2006).^[1]

• "Korporatsioon Fraternitas Estica 1907–1982" Toronto, 1983, lk 139
• "Mente et manu" 7. juuni 2006
• Priidu Pukk Tallinna tehnikaülikooli kodulehel
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.