See artikkel räägib kaslasest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Lumeleopard (täpsustus)

Lumeleopard ehk irbis (Panthera uncia, varem Uncia uncia) on kaslaste sugukonda pantri perekonda kuuluv kiskja.

Esimesena kirjeldas lumeleopardi teaduslikult Johann Christian Daniel von Schreiber 1775. aastal Türkmenistani ja Iraani piiril Köpetdagi mäeahelikus elavate isendite põhjal. Tänapäeval on lumeleopardid nii Türkmenistanis kui ka Iraanis välja surnud.

Schreiber paigutas lumeleopardi pantritega samasse perekonda ja nimetas liigi Panthera uncia'ks. Hiljem paigutati ta omaette perekonda Uncia, kuid viimaste geeniuuringute järgi ei erine lumeleopard teistest pantritest piisavalt. Seetõttu liigitatakse tänapäeval lumeleopard pantri perekonda koos tiigri, jaaguari, lõvi ja leopardiga.^[2] Lumeleopardi lähim sugulane on tiiger.

Tallinna Loomaaias on elanud lumeleopardid Mahnadi, Otto, Villi jt. 2025. aastal elab Tallinna Loomaaias Makalu (emane) ja Somu (isane). Makalu on sündinud 23. mail 2021 Prantsusmaal BioParc de Doués ja ta toodi Tallinna 2022. aastal. Somu on sündinud 29. augustil 2019 Austrias Salzburgi loomaaias ja tema toodi Tallinna 2021. aastal.

Lumeleopard on umbes leopardisuurune: tema tüve pikkus on 120–150 cm, saba pikkus 90 cm ja ta kaalub 23–41 kg. Lumeleopardi kere on pikk ja jalad üsna lühikesed, saba on üsna pikk ja karvane (nagu on ka kogu ülejäänud kere).^[3]

Lumeleopardi karvastik on väga tihe, kohev ja pehme^[3]. See kaitseb hästi külma eest^[3]. Selle põhivärv on suitsuhall või kahvatukollane ja sellel on tumehallid või mustad tähnid. Kõhualune on valge. Kogu keha on kaetud sama värvi tähnidega, välja arvatud kõhualune. Jalgadel ja sabal on tähnid suuremad. Silmad on hallid või kahvaturohelised, mis on kaslaste seas ebaharilik.

Lumeleopardid ei saa möirata, hoolimata keeleluu osalisest luustumisest. Varem arvati, et just keeleluu luustumine võimaldab pantritel möirata, aga tuleb välja, et ainult sellest jääb väheks. Uued uuringud on välja toonud morfoloogilisi erinevusi lumeleopardi ja möirgavate kaslaste kõri ehituses. Lumeleopardi häälitsuste hulka kuuluvad kähisemine, nurrumine, näugumine, urisemine ja ulgumine.

Lumeleopardil on lühike koon, kumer nägu ja ebatavaliselt suured ninaõõnsused. See kohastumine aitab loomal hingata mägede hõredat külma õhku.

Lumeleopardid elavad Himaalajas, Tiibetis, Kesk-Aasia ja Lõuna-Siberi mägedes kuni Altai ja Tõvani ning Mongoolia mägedes.^[3]

Suvel elab lumeleopard enamasti lumepiiri lähedal (kõrgusel 3660–3970 m), kuid talvel laskub sõraliste järel kõrgusele kuni 1800 meetrini. Himaalajas võivad lumeleopardid elutseda kuni 5500 meetrini üle merepinna, kuid Džungaarias ja Talassi Alataus elavad nad üksnes 600–1200 meetri kõrgusel metsavööndis. Gobi Altais leidub nende elupaiku isegi kaljustes oaasides.^[3]

Lumeleopardi elupaik on tavaliselt koobas või kaljulõhe raskesti ligipääsetavas sälkorus, aga Kõrgõzstanist on teada juhtumeid, kus lumeleopard on puhkama heitnud madala puu otsa raisakotka vanasse pessa.^[3]

Lumeleopardi peamised saakloomad on sõralised. Peale nende sööb lumeleopard jäneseid, ümisejaid ja teisi pisiimetajaid.^[3]

Lumeleopardid on videvikuloomad, vähem tegutsevad nad öösel. Pilves ilmaga võivad nad päevalgi aktiivsed olla.^[3]

Lumeleopardid eelistavad varitseda saaki kõrgemalt. Mäed, kus nad elavad, pakuvad selleks häid võimalusi. Nende hüppe pikkuseks on mõõdetud 14 m. Kui nad esimese hüppega saaki ei taba, siis jälitavad nad seda mööda mägismaad kuni 300 meetrit. Nad tapavad saaklooma nii, et hammustavad läbi tema kaelasooned. Enne söömahakkamist võivad nad saagi vedada ohutusse kohta. Nad söövad korjuse täiesti puhtaks ja võivad ühestainsast murtud sinilambast elada pool kuud, enne kui jälle jahile lähevad. Aastas peab lumeleopard murdma umbes 20–30 täiskasvanud sinilammast.

Lumeleopardid on pantritest kõige vähem agressiivsed. Pole teada, et nad kunagi oleks inimest rünnanud. Nad lasevad inimesel kergesti oma murtud saagi ära võtta ja on juhtunud, et kui inimene lumeleopardi ründab, siis too ei kaitsegi ennast.

Lumeleopardi innaaeg on levila põhjaosas talvel või varakevadel, aga levila lõunaosas suvalisel aastaajal. Sel ajal on kuulda lumeleopardide valju näugumist. Tiinus kestab umbes 90 päeva. Pesakonnas on 3–5 järglast.^[3]

Pojad sünnivad pimedate ja abitutena. Nad kaaluvad 320–567 grammi. Silmad avanevad nädalavanustel poegadel, kõndida suudavad nad viie nädala vanuselt ja emapiimast võõrutatakse kümne nädala vanuselt. Sündides on poja kehal mustad täpid, mis hiljem muutuvad tähnideks.

Pojad jäävad emaga seniks, kuni nad 18–22 kuu vanuselt iseseisvuvad. Seejärel rändavad nad sünnikohast kaugele ja otsivad uue elupaiga. Tõenäoliselt aitab see vähendada sugulasaretust, mis muidu on hõredalt elavate liikide seas üsna levinud. Lumeleopardid saavad suguküpseks kahe- või kolmeaastaselt.

Lumeleopardid ei ela looduses kauem kui 15–18 aastat. Vangistuses on nad elanud ka 21 aastat vanaks.

Rahvusvaheline Looduskaitseliit on arvanud lumeleopardi hävimisohus liigina ohualtide liikide hulka. Ohustatud liikide hulka on ta kuulunud alates 1970. aastatest.

Maailmas on vabas looduses 4000–6500 lumeleopardi, millele lisandub 600–700 loomaaedades peetavat isendit. Liigi arvukus on vähenemas.

• P. u. uncia – Pamiiri mäestikualal
• P. u. irbis – Mongoolias
• P. u. uncioides – Himaalajas ja Qinghai provintsis Hiinas

• Lumeleopardid Tallinna loomaaias (veebikaamera)