Leostunud mullad (WRB klassifikatsiooni järgi Mollic Cambisols) on kamar-karbonaatmuldade ehk pruunmuldade[1] alltüüp. Nende muldade ülemkihis toimub leostumine.

Leostunud muldade hulka kuuluvad järgmised variandid:

  • koresevaesed leostunud kamar-karbonaatmullad,
  • süvapealised leostunud kamar-karbonaatmullad,
  • süvarähksed leostunud kamar-karbonaatmullad,
  • süvaveeriselised leostunud kamar-karbonaatmullad.

Leostunud mullad on kujunenud karbonaatsel (lubjakivisel) lähtekivimil.[2] Nad võivad olla saviliiv- ja liivsavimullad.[3]

Neile on iseloomulikud hea looduslik drenaaž, mistõttu nad on parasniisked[3] või ajutiselt liigniisked[1]; neutraalne reaktsioon (mullareaktsioon on 6,5–7, profiili alumistes horisontides ta suureneb[3]), aktiivne aineringe ja mitmekesine elustik.[2]

Pindmine kiht paksusega 30–60 cm on kaltsium- ja magneesiumkarbonaatidest vaene[2], sest mullaprofiili ülemistest horisontidest on karbonaadid välja pestud[3].

Mullaprofiil koosneb järgmistest horisontidest:

  • A-horisondist paksusega enamasti üle 25 cm[2], milles võib olla natuke rähka, mis ei takista mullaharimisele.[3]. Huumusesisaldus on metsades 4,5 ... 5%, põllumaadel 2,7 ... 4%.[1] Huumusvaru ületab 100 t/ha[2].
  • Bw (Bwt) – savistumise tõttu tekkinud pruunikas, šokolaadipruun, hallikaspruun, punakaspruun või kollakaspruun[3] sisseuhtehorisont, mille järgi kutsutakse mulda pruunmullaks.[2] Kihis toimub karbonaatsete kivimite murenemine, karbonaatide leostumine ja kohapeal tekkinud savimineraalide ladestumine.[3]

Sisseuhtehorisont on metamorfne, struktuurne, hästi vett- ja õhkuläbilaskev kiht. Need omadused on väga head taimekasvatuse seisukohalt.[3] Selle horisondi alumises osas võib esineda paekivi.[2]

  • C ehk lähtekivim on erineva värvuse ja rähasusega moreenid (valkjashall, kollakashall, kollakaspruun, punakaspruun), mõnikord ka liustikujõesetted (liivad ja kruusad).[3]

Leostunud mullad on huumuse- ja toitainerikad, mistõttu on nad Eesti kõige viljakamad mullad.[1] Neil on suur keskkonnakaitseline väärtus ning nad ei karda põuda (välja arvatud koreserikas ja paekivil kujunenu).[2] Leostunud mullad sobivad väga hästi enamiku kultuurtaimede kasvatamiseks ja taluvad intensiivset harimist.[2]

Leostunud mullad moodustavad 7,6% Eesti muldkattest, põllumajandusmaal on selle osakaal 14%.[2] Nad hõlmavad 4,2% kogu maafondist ja 9,7% põllumaast[1] Nad on levinud on peamiselt Kesk-Eestis, kõige rohkem neid on Järvamaal, Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal. Kõige suurema osa põllumuldadest moodustavad leostunud mullad Rakke ja Järva-Jaani piirkonnas.[3]

Mullakaardil on see tähistatud lühendiga Ko.[2]

Aastal 2014 valiti leostunud mulda aasta mullaks.[2]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Eesti mullastik ja muldade kasutussobivus. Koostanud Alar Astover. Tartu 2005" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 27. detsembril 2015.
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Esimest korda valitud aasta mulla tiitli pälvis leostunud muld, Maaleht 14.12.2013
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 "Priit Penu. Eesti muldadest põllumehele. 2006" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 5. jaanuar 2016. Vaadatud 27. detsembril 2015.

Välislingid

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Leostunud_muld
No tags for this post.