Kaljo Alaküla (20. aprill 1923 Narva26. mai 2016)[1] oli eesti lendur ja majandustegelane.

Elulugu

Lapsepõlv möödus peamiselt Virumaal. Õppis Kukruse algkoolis, Kohtla-Nõmme algkoolis, Jõhvi gümnaasiumis ja Tallinna 5. Gümnaasiumis.[2]

Nõukogude–Saksa sõja ajal oli algul Omakaitse liige, seejärel astus 1942. aastal Saksa lennuväkke, õppis 1944. aastal Liepāja lennukoolis pommituslenduriks ja võitles Saksa sõjaväes eestlastest lenduritest moodustatud 3. lennueskadrillis. Sõja lõpus langes okupeeritud Tšehhis sõjavangi, naasis Venemaa kaudu Eestisse teenis ja tööpataljonis.

Pärast sõda õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Aleksander Arderi lauluklassis ja paralleelselt Tallinna Merekalanduse Tehnikumis.[3]

1949. aastal asus tööle Tallinna Kalakombinaadi insenerina, kuid varsti pidi varjama ennast julgeolekuteenistuse eest Leningradis ja Astrahanis, kus ta 1951. aastal vahistati. 1951–1956 viibis Kemerovo ja Omski vangilaagrites.

Pärast vangistusest vabanemist töötas Tallinna Kalakombinaadi tsehhijuhatajana, seejärel Kirovi nimelise kalurikolhoosi kalatööstuse juhatajana ning 1970.–1980. aastatel kalurikolhoosi juhatuse esimehe asetäitjana. Pärast kalurikolhoosi erastamist töötas mõnda aega AS-is Esmar.

Aastatel 1993–1996 ja 1999–2002 oli Viimsi vallavolikogu liige.[4]

Olnud Viimsi Pensionäride Ühenduse juhatuse liige ja Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse Pirita-Viimsi piirkonna aseesimees.

Teosed

Kirjutanud kolm mälestusteraamatut:

  • Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini. Viimsi 1998
  • 3. eskadrill. Viimsi 1999 (kordustrükk 2013)
  • Jutustus Eestimaa naisest Vaike Vahist. Viimsi 2001

Tunnustus

Isiklikku

Tema õde oli Ellen Alaküla.

Tema abikaasa oli Vaike Vahi, nende lapsed on Ruth Alaküla ja Kristjan Alaküla.

Viited

Kirjandus

Välislingid

No tags for this post.