Juliette Gréco (prantsuse [ʒyl'jɛt ɡʁe'ko]; 7. veebruar 1927 Montpellier – 23. september 2020 Ramatuelle) oli prantsuse laulja ja näitleja, üks silmapaistvamaid šansooni interpreete.

Ta oli Saksa okupatsiooni ajal mõnda aega vanglas, vastupanuliikumisega seotud ema ja õde saadeti Ravensbrücki koonduslaagrisse.^[1] Ta õppis pärast sõda näitekunsti, laulis alates 1949. aastast Pariisi kabarees "Boeuf sur le toit". Mõne aasta pärast sai laiemalt tuntuks, peale kontsertide ka filmide kaudu. Tema debüütalbum "Chante Ses Derniers Succes" ilmus 1952. aastal. Tema tuntumate laulude hulka kuuluvad muuhulgas "Soul le ciel de Paris" ja "Parlez-moi d'amour". Tema lauljakarjäär kestis kuni 80. eluaastateni.^[2] Ta lõpetas karjääri 2016. aastal pärast hüvastijätuturneed "Merci".

Aastatel 1948–2002 mängis Gréco paarikümnes filmis. Suurema osa tema filmidest jäi 1950. ja 1960. aastatesse. Ta mängis muuhulgas Jean Cocteau' filmis "Orpheus" ("Orphée"; 1950), Jean Renoiri filmis "Elena et les Hommes" (1956), Henry Kingi filmis "Ja päike tõuseb" ("The Sun Also Rises"; 1957), Otto Premingeri filmis "Bonjour Tristesse" (1958), John Hustoni filmis "The Roots of Heaven" (1958) ning Anatole Litvaki filmis "The Night of the Generals" (1967).

2016. aastal pälvis Gréco panuse eest kunstivaldkonda Prantsusmaa Kunstide ja Kirjanduse Ordeni. 2012. aastal sai ta Auleegioni ordeni komandöriks.

Gréco oli abielus kolm korda: aastatel 1953–1956 näitleja Philippe Lemaire'iga, aastatel 1966–1977 näitleja Michel Piccoliga ja aastast 1988. aastast kuni abikaasa surmani 2018. aastal pianisti Gérard Jouannestiga.

Ta esines omal ajal ka NSV Liidus, sealhulgas 1967. aastal Tallinnas.^[viide?]