Stefan Batory

Stefan Batory
Stefan Batory
Transilvaania vürst
Ametiaeg
1571–1576
Eelnev Gáspár Bekes
Järgnev Kristóf Báthory
Rzeczpospolita kuningas
Ametiaeg
1576–1586
Eelnev Henryk Walezy
Järgnev Zygmunt III Waza
Isikuandmed
Sünniaeg 27. september 1533
Surmaaeg 12. detsember 1586
Abikaasa Anna Jagiellonka
Autogramm

Stefan Bátory (ka Stefan Bathory, Stephan Batory, Stefan Batory; ungaripäraselt István Báthory, poolapäraselt Stefan Batory; 27. september 1533 Somlyó – 12. detsember 1586 Hrodna) oli Báthory aadlisuguvõsast pärit Transilvaania vürst (1571–1576) ja Rzeczpospolita kuningas (1576–1586). Stefan Batory andis 1584. aastal Valgale linnaõigused.

Elulugu

Stefan Bátory isa Stefan VIII Bathory oli Ungari aadlik, kes oli Transilvaania vojevood aastatel 1529–1534. Stefan VIII Bathory suri varsti pärast poja sündimist. Noor István saadeti Esztergomi linna, kus tema kasvatajaks oli peapiiskop Várday[1]. 1549–1550 oli Batory Itaalias ning käis Padova ülikoolis loengutel[2].

Batory astus Saksa-Rooma keiser Maximilian II teenistusse ning osales tema sõdades Osmanite riigi vastu. 1553. aastal langes ta sõjategevuses vangi ning kui keiser keeldus tema eest lunaraha maksma, liitus Batory Ida-Ungari kuningriigi võimuvõitluses Türgi sultani Suleiman I Toreda vasalli Ungari kuninga János II Zápolya vägedega. Jánose teenistuses käis ta Habsburgide õukonnas diplomaatilistel reisidel. 1565. aastal saatis kuningas János Batory legaadina Prahasse, kuid keiser Maximilian vangistas ta kaheks aastaks.[3] Ungari õukonnas sai sel ajal Batory vastaseks aadlik Gáspár Bekes[4].

Transilvaania vürstina

Transilvaania ja Ungari alad Osmanite impeeriumis

1570. aasta Speyeri lepinguga tunnustas Maximilian II János II-t kui autonoomse Transilvaania valitsejat[5]. Viimane määras Batory Transilvaania vürstkonna vojevoodiks. Kuigi vürst oli oma järeltulijaks määranud Bekesi, valis Transilvaania aadel 1571. aastal uueks vürstiks Batory, kellel oli suurte maavalduste tõttu palju mõjuvõimu.[5]

Järgnes kodusõda, kus Bekesit toetas ka Saksa-Rooma keiser. Kerelőszentpáli lahingus saavutas Batory 1575. aastal Bekesi üle võidu ning tõrjus ta Transilvaaniast välja.[1]

Samal aastal valiti Transilvaania vojevoodiks Stefan Batory kolm aastat vanem vend Kristóf Báthory. Bekes alustas tema vastu kohe ülestõusu, kuid sai taas lüüa. Hiljem teenis Bekes ustavalt Stefan Batoryt, kuni 1579 Hrodnas pärijateta suri.[6]

1572. aastal suri Poola kuningas Zygmunt II August, kelle pärijaks ja Jagelloonide dünastia viimaseks liikmeks oli tema õde Anna Jagiellonka (1523–1596). Järgmiseks kuningaks valiti Prantsusmaa kroonprints Henri, kes pidi endast 18 aastat vanema Annaga abielluma. Henri polnud sellega nõus. 1574. aasta mais suri tema vend, Prantsusmaa kuningas Charles IX. Kuna Henri oli Prantsusmaa troonipärija, põgenes ta Poolast ning jättis Rzeczpospolita trooni vabaks.[7]

Rceczpospolita kuningana

1575. aasta 3. oktoobril kogunes Varssavis kokku seim, mille ülesandeks oli riigile uus kuningas valida. Suurimateks kandidaatideks olid Maximilian II, Rootsi kuningas Johan III ja Stefan Batory. 12. detsembril kuulutas senat Gniezno peapiiskop Jakub Uchański eestvedamisel uueks kuningaks Maximiliani, kuid tema kroonimist ei toimunud. Kolm päeva hiljem valiti Jan Zamoyski õhutusel valitsejaks hoopis Zygmunt I tütar Anna Jagiellonka. Tema abikaasaks pidi saama Stefan Batory.[8] Nende laulatus ning Batory kuningaks kroonimine toimus 1. mail 1576 Krakówis Waweli katedraalis, talitused viis läbi Włocławeki piiskop Stanisław Karnkowski. Batoryt ei tunnistatud kuningana veel Leedus, Lõuna-Poolas ja Preisimaal.

24. mail hõivasid Batory väed Lanckorona kindluse, mida Sieradzi vojevood Olbracht Łaski oli tahtnud kuningavastaste vägede tugipunktina kasutada. Kuningale andis truudusvande ka Preisimaa hertsog Albrecht Friedrich.[9] Batory järgmiseks sihiks oli maha suruda 1575. aasta detsembris Gdańskis alanud ülestõus, millega teda kuningana ei tunnistatud. Batory alustas linna piiramist ning võitis nende vägesid Lubiszewo lahingus. Linn alistus ning maksis kuningale kontributsiooni, kuid säilitas teatava autonoomia[10].

Juunis tunnistati Batoryt lõpuks ka Leedu suurvürstina. 1580. aasta 29. mail toimus Vilniuse katedraalis tseremoonia, mille ajal andis Žemaitija piiskop Merkelis Giedraitis Batoryle paavst Gregorius XIII kingitud mõõga.[11]

Batory sõlmis Türgiga 1577. aastal rahulepingu ning taotles aadelkonnalt rahalist toetust sõjakäigu alustamiseks Moskva tsaaririigi vastu[3].

Stefan Batory sõjategevus Moskva vastu

Stefan Bátory Pihkvas (Jan Matejko maal)
 Pikemalt artiklis Liivimaa sõda#Vene ja Leedu-Poola sõda ja Vene-Poola sõda (1562–1582)

Poola väed alustasid pealetungi 1577. aastal, novembris langesid Daugavpils ja Võnnu. Järgmise aasta oktoobris saavutasid Poola-Rootsi ühisväed venelaste üle Võnnu lahingus võidu.[12]

Poola vägede sõjaretk jätkus 1579. aasta suvel. Batory vallutas tagasi Zygmunt Augusti ajal kaotatud Polotski. Järgmise aasta septembris hõivas ta kümnepäevase piiramise järel Velikije Luki. 1581. aasta sügisel korraldas Krzysztof Mikołaj Radziwiłł Venemaale rüüsteretke, millega jõudis Staritsa lähedale ning liitus siis Batory peaarmeega, mis piiras Pihkvat. Piiramine kestis mitu kuud, kuid linna lõpuks ei vallutatudki. Tsaar Ivan IV oli siiski nõus kuningaga rahu sõlmima.[10]

1582. aasta 15. jaanuaril sõlmisid Rzeczpospolita ja Moskva Jam-Zapolski vaherahu. Moskva sai tagasi Velikije Luki, kuid Poolale jäid Liivimaa, Polotsk ja Veliž.[13] Batory nõudis Rootsilt ka Narva ja Tallinna üleandmist, kuid Rootsi keeldus sellest.[14] 1582. aasta 13. märtsil jõudis Batory oma armeega Riiga, kus teda suurte pidustuste, kingituste ja auavaldustega vastu võeti.[15]

Sisepoliitika

Suurkantsler Jan Zamoyski. Jan Szwankowski maal

Batory keskendus oma valitsusajal rohkem sõdadele ning sisepoliitika kavandamine jäeti peamiselt suurkantsler Jan Zamoyski ülesandeks[10].

Batory proovis Poola-Leedu sõjaväge Ungari mudeli järgi arendada (sõja korral armeesse võrvatud talupoegi pidasid üleval teised ümbruskonna talupojad[16])[17]. 1578. aastal loodi tema nõudel ka talupoegadest koosnev maakaitsevägi (Piechota wybraniecka ehk võbraanetsid)[18].

Kuigi Batory oli katoliiklane, kehtis tema ajal riigis eelmiste valitsejatega võrreldes laialdasem usuvabadus[10]. Ta oli jesuiitide ordu toetaja. 1579. aastal asutas ta Vilniuse Ülikooli, mille esimeseks rektoriks sai tuntud jesuiit ning Batory pihiisa[19] Piotr Skarga[20]. Batory ajal rajati jesuiitide kolleegiume ka Riiga, Polotskisse, Nieświeżi, Hrodnosse ja Tartusse.

1584. aastal andis Batory loa aadlik Samuel Zborowski hukkamiseks. Zborowski oli juba varem ühe aadliku mõrvamise eest surma mõistetud ning hukati 26. mail.[10]

Batory ajal viidi läbi ka kohtusüsteemireform. 1578. aastal loodi Poolas ja 1581. aastal Leedus kõrgeimate apellatsioonikohtutena aadelkonna tribunalid. Tribunalide eesistujate valimise õigus lasus seimil.[21]

Batory pidas Liivimaad strateegiliselt tähtsaks maa-alaks. Ta kahtles kohaliku aadli lojaalsuses ning soovis nende privileege vähendada.[22] Seepärast jättis ta pärast maa allutamist Sigismund Augusti privileegi lubadused täitmata.[23] 1582. aasta detsembris kehtestas ta Constitutiones Livoniae, millega sätestati maa haldusjaotus ja -hierarhia[24]. Sama aasta kevadel alustati Liivimaal Batory soovil revisjoni, mille eesmärgiks oli hinnata sealseid linnuseid ja linnu, kindlaks teha nende tulud ning reguleerida talupoegade koormised. Lisaks sooviti kontrollida maavaldajate valdusürikuid.[25] Endise Tartu piiskopkonna alade puhul andis kuningas vaid vähestele aadlikele nende valdused tagasi, ülejäänud maa redutseeriti. Maid läänistati edaspidi sõjaväeteenistuse eest. Batory eesmärk oli Liivimaal luua sõjaväeline väikeaadelkond, eelistati kas poolakaid või poolameelseid sakslasi.[26]

1584. aasta 11. juunil kinkis Batory Valgale Riia linnaõigused, millega linn sai vabastuse presidentide ja staarostite jurisdiktsioonist, oma kohtuvõimu ja õiguse pidada laatu ja turge.[27]

Hilisem elu

Stefan Batory sarkofaag Krakówis Waweli katedraali krüptis

Oma valitsusaja lõpus proovis Batory aadelkonnalt uueks sõjaks Moskvaga raha koguda, kuid selleks plaanitud maksutõusude vastuvõtmisega läks seimis liiga kaua aega[28]. 1586. aastaks oli kuninga tervis halvenenud. Stefan Batory suri 12. detsembril 1586 Hrodnos ureemiasse.[10] Tema sarkofaag asub Waweli katedraalis.

Perekond

Stefan Batory ja Anna Jagiellonka (1523–1596)

Stefan Batory õetütar oli krahvinna Erzsébet Báthory (1560–1614) ehk Verine Krahvinna.

Pärast Poola kuningaks valimist abiellus Stefan Batory Zygmunt I tütre, 52-aastase Anna Jagiellonkaga. Nende pulm toimus 1576. aasta 1. mail Waweli katedraalis. Abielupaari esimese pulmaöö järel andis Batory kuningannale õukonnatraditsiooni järgi kinke. Kuninganna sai käevõrusid, kaelakeesid, rinnaplaate ja kuldmüntidega täidetud karika[29]. Batory jäi edaspidi oma naise suhtes külmaks, mille tõttu Anna haigeks jäi.[30] Puhtalt tseremoniaalne abielu jäi lastetuks.

Mälestuse jäädvustamine

Esimene teadaolev mälestusmärk Stefan Batoryle püstitati 1789 Padovas. 2002. aastal püstitati Valgasse Valga linna, Ungari ja Poola saatkonna koostöös Stefan Batory mälestusmärk.[31] 2005 paigaldati Tartu Ülikooli peahoone seinale Batory kui Tartu jesuiitide kolleegiumi asutajale mälestustahvel, mida 2021. aastal uuendati[32].

Viited

  1. 1 2 "Stephen Báthory". ebsco.com. Vaadatud 10.12.2025.
  2. ↑ Lk 114 (Besala, Biedrzycka; 2005)
  3. 1 2 Lk 887 (Bain, 1911)
  4. ↑ Lk 115 (Besala, Biedrzycka; 2005)
  5. 1 2 Obroni, Terez. "STATE AND GOVERNANCE IN THE PRINCIPALITY OF TRANSYLVANIA" (PDF). Vaadatud 10.12.2025.
  6. ↑ ""I Yearn for No Heaven and I Fear No Hell": Gáspár Bekes in Vilnius". Vaadatud 10.12.2025.
  7. ↑ "Henryk Walezy to jedyny król Polski, który nie chciał tronu. Po 4 miesiącach potajemnie uciekł z Krakowa". national-geographic.pl. Vaadatud 10.12.2025.
  8. ↑ Lk 117 (Besala, Biedrzycka; 2005)
  9. ↑ Lk 89 (Nowak, 2021)
  10. 1 2 3 4 5 6 "Reign of Stephen Báthory, King of Poland". ebsco.com. Vaadatud 10.12.2025.
  11. ↑ "Vavelio pilies lobyne – ir Lietuvos, Valdovų rūmų istorija". Vaadatud 10.12.2025.
  12. ↑ Lk 71 (Eesti ajalugu, 2015)
  13. ↑ "Jam Zapolski vaherahu". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 10.12.2025.
  14. ↑ Lk 35 (Tallinna ajalugu II, 2019)
  15. ↑ Dāboliņš, Viktors. "GIFTS PRESENTED TO THE POLISH–LITHUANIAN KING STEPHEN BÁTHORY UPON HIS ENTRY IN RIGA CITY (13 MARCH 1582)" (PDF). Vaadatud 10.12.2025.
  16. ↑ Lk 154 (Tarvel, 2024)
  17. ↑ Lk 124 (Besala, Biedrzycka; 2005)
  18. ↑ Lk 119 (Besala, Biedrzycka; 2005)
  19. ↑ Kivimäe, Jüri (19. november 1971). "Liivimaa ja Tartu linn jesuiitide plaanides". EKP TRÜ komitee, TRÜ rektoraadi, ELKNÜ TRÜ komitee ja TRÜ ametiühingukomitee häälekandja. Vaadatud 10.12.2025.
  20. ↑ "Vilnius University". Vaadatud 10.12.2025.
  21. ↑ Lk 125 (Stone, 2001)
  22. ↑ Lk 60–63 (Tarvel, 2024)
  23. ↑ Lk 206 (Tarvel, 2024)
  24. ↑ "Liivimaa konstitutsioonid". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 10.12.2025.
  25. ↑ Lk 77–78 (Tarvel, 2024)
  26. ↑ Lk 80–81 (Tarvel, 2024)
  27. ↑ Lk 95 (Tarvel, 2024)
  28. ↑ Lk 123 (Besala, Biedrzycka; 2005)
  29. ↑ "Noc poślubna to tylko formalność. Stefan Batory i Anna Jagiellonka". Vaadatud 10.12.2025.
  30. ↑ Lk 12 (Kalwat)
  31. ↑ "Stefan (Stephanus) Batory (Bathory)". valgalinn.ee. Vaadatud 10.12.2025.
  32. ↑ "Stefan Batory mälestusahvli avamine Tartus". Vaadatud 10.12.2025.

Kirjandus

Eelnev
János II Zapolya		 Transilvaania vürst
1571–1576		 Järgnev
Kristóf Báthory
Eelnev
Henryk Walezy		 Poola kuningas
1576–1586		 Järgnev
Zygmunt III Waza
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Istv%C3%A1n_B%C3%A1thory