Hulagiidide riik ehk Ilkhaanide riik (või Ilkhanaat) oli mongoli riik, mis eksisteeris 13. ja 14. sajandil Lääne-Aasias ja Lähis-Idas. Riigile pani aluse Tšingis-khaani pojapoeg Hülegü, kes vallutas 1250. aastatel Ismailiitide riigi ja Abbassiidide kalifaadi.

Hulagiidide riik moodustas nominaalselt Mongolite impeeriumi edelapoolse osa. Riigi südamaa moodustasid tänapäevased Iraan ja Aserbaidžaan, kuid selle koosseisu kuulusid suuresti ka Armeenia, Türgi, Gruusia, Iraak ja Afganistan. Pealinn algul Maragheh, seejärel Tabrīz ja Soltaniyeh. Valitsev poliitiline jõud oli mongoli ja türgi hõimuülikkond, haldust juhtisid iraanlased.^[1][2]

Hulagiidide riik oli mongolitele tuntud kui ulus Hülegü ehk Hülegü riik või Hülegü rahvas. Lisaks riigile kandis Hülegu nime ka hulagiidide dünastia. Nimi "Ilkhaanide riik" on peamiselt kasutuses läänes ja Iraanis.^[3] See tuleneb tiitlist ilkhaan (alamkhaan), mille Hülegü sai 1261. aastal suurkhaan Hubilailt. Seda kasutasid mingil määral kõik dünastia liikmed.^[1]

Pärast Mongolite riigi suurkhaaniks saamist saatis Möngke oma venna Hülegü impeeriumi piire Lääne-Aasias laiendama. Ta lahkus Mongooliast 1253. aastal, 1256. aastal purustas Ismailiitide riigi. 1258. aastal vallutas ta Bagdadi, tehes sellega lõpu Abassiidide kalifaadile. Süüriat vallutades jõudis Hülegüni teade suurkhaani surmast. Kui algupäraselt pidi Hülegü pärast vallutusi tõenäoliselt Mongooliasse naasma, siis Möngke surm võimaldas tal hakata oma võimubaasi vallutatud aladel üles ehitama. 1261. aastal andis suurkhaani tiitli pärast võitlev Hubilai oma liitlasele Hülegüle ilkhaani tiitli.^[1][4]

Kuna tegemist oli uue jagamisega ja esimese jagamisega, mida ei olnud korraldanud Tšingis-khaan, ei tunnistanud mongolite naaberriigid sageli uut riiki. 1262. aastal ja aastatel 1265–1267 ründas Hulagiidide riiki Kuldhord, mis soovis Aserbaidžaani vallutada. Kuldhord toetas ka Mamelukke tegevuses Ilkhanaadi vastu. 1270. aastal üritas Tšagatai vallutada Khorāsāni.^[1]

Hülegü ja tema järglane Abaqa (valitses aastatel 1265–1280) pidid mõlemad pidama kaitsesõdu, kuid sellest hoolimata peetakse nende võimuaega õitsengu ja riigi tugevnemise perioodiks, kuna konfliktid toimusid peamiselt vaid piiril. Järgmisena troonile saanud Ahmad Tegüder oli esimene moslemist valitseja, kuid ta tapeti 1284. aastal, millele järgnenud aastad 1284–1295 olid ebastabiilsed ja jätkuvalt pidid Hulagiidide valitsejad pidama kaitsesõdu naabrite vastu.^[1]

Aastatel 1295–1304 võimul olnud Gazan-khaan märkis Ilkhanaadi tipphetke. Gazani võimu all sai Hulagiidide riigi ametlikuks usuks islam. Ta suutis ka võita Mamelukke ja vallutada Damaskuse, kuigi logistilistel põhjustel loobusid Hulagiidid linnast peagi.^[1] Oma vesiiri Rašid ad-Dini abiga korraldas ta reforme, millega kindlustas riigi majandusliku ja poliitilise olukorra. Stabiilsus ja majanduslik heaolu jätkus tema venna Öljeitü võimu ajal, kes usu poolest pöördus šiiismi.^[2]

Öljeitü laps Abu Sa‘id sai võimule 12-aastasena ja päris võim koondus tema hooldaja Chūpāni kätte. Chūpān hukkas Rašid ad-Dini ja kontrollis riiki 1327. aastani, mil iseseisvalt valitseda sooviv Sa'id ta hukkas. Sa'id suri 1335. aastal lastetult, terrori tõttu ei olnud riigis ka ühtegi otsest pärijat, mistõttu riik killustus mitmeks väikeriigiks, mis langesid peagi kohalike dünastiate või naaberriikide kontrolli alla. Khorāsānis püsisid hulagiidid kuni 1353. aastani võimul, kuid laiemas plaanis tähistas Ilkhanaadi lagunemine mongolite võimu lõppu Pärsias.^[1]

• Hulagiidid, Ilkhaanide riigi dünastia
• Timuriidide riik, hilisem mongoli riik Pärsias