Harald Nugiseks (22. oktoober 1921 Särevere vald, Järvamaa – 2. jaanuar 2014 Pärnu) oli Relva-SS-i allohvitser ja Eesti eruohvitser^[1], kes Teise maailmasõja ajal teenis vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. Ta on üks neljast eestlasest, kes on saanud Raudristi Rüütliristi.

Harald Nugiseks sündis 1921. aastal Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus. Talu suurus oli ligi 70 hektarit. Isa August Nugiseks oli koos Järva kaitsepataljoniga osa võtnud Vabadussõjast. Harald oli kooliealisena Noorte Kotkaste Järva maleva liige. Õppis Türi aianduskeskkoolis, mida ta aga ei lõpetanud, vaid jätkas 1939. aastal õpinguid Paide kaubanduskoolis.

1940. aasta juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Pärast 1941. aasta juuniküüditamist, millest Nugisekside pere napilt pääses, hakkas Haraldi isa end metsas varjama. Kui peagi algas sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel, said 19-aastane Harald ja ta vend Avelinus mobilisatsiooni käigus kutse Punaarmeesse. Juuli algul oli rinne juba Viljandi-Pärnu-Virtsu joonel. Vennad Nugiseksid otsustasid mobilisatsioonist kõrvale hoida ja varjuda kohe metsa. Samal ajal saabusid Järvamaale Läti hävituspataljon koos Pleeri surmarongi punaväelastega ning hakkasid väejooksikuid otsima. Neid abistasid pealekaebamistega 1940. aasta uusmaasaajad. Karjaküla piirkonnas hävitasid või põletasid punavõimud enamiku 33 talust. Põlema pandi ka Vanaõue talu hooned, millest jäid järele vaid varemed. Haraldi tädipoeg ja tädimees tapeti tääkidega ja surnukehad visati Kolu jõkke, kus need olid kuni Saksa vägede tulekuni, mil metsast tagasi tulnud lähedased need välja tõmbasid. Julm vägivald ja terror, millega noor mees esmakordselt kokku puutus, mõjutas tugevalt tema edasisi valikuid.

Augustis 1941 liitus Harald Pärnu- ja Harjumaa piiril Rae veski juures Saksa Wehrmachtiga ning võttis 28. augustil kapten Artur Asu pataljoni koosseisus osa Tallinna vabastamisest. Seejärel teenis ta veel umbes kuu aega Omakaitses.

Sügisel 1941 jätkas Harald õpinguid Paide kaubanduskeskkoolis. Kuna klassivennad otsustasid astuda Saksa sõjaväkke, tegi nii ka Harald. 2. oktoobril 1941 asus ta aastase teenistuslepingu alusel teenistusse 185. Eesti julgestusgruppi (hilisem Idapataljon), mis formeeriti Tallinnas Narva maanteel. 6. jaanuaril 1942 saadeti üksus Narvast Jamburgi, mis sai pataljoni 1. kompanii asukohaks. Mehed ise aga asusid valvama raudteid, sildu ja hooneid Volossovo piirkonnas, mis oli partisanide mõjuala. Julgestusgrupis teenimise eest pälvis Nugiseks nagu paljud tema kaaslasedki medali "Talvelahing Idas". Vabatahtlikega sõlmitud aastane teenistusleping lõppes septembris 1942. Sakslased aga panid noormeestele ette uue dokumendi, kuhu tuli alla kirjutada, et teenitakse sõja lõpuni. Sakslaste selline käitumine noormeestele ei meeldinud ja nad lahkusid teenistusest omavoliliselt. Harald Nugiseks jõudis koos kaaslastega tagasi Eestisse 1942. aasta lõpul ja asus elama kodutallu.

1943. aasta mais astus Nugiseks 1942. aastal asutatud Eesti SS-leegioni. Esmalt sai ta väljaõpet Poolas Debica lähedal Heidelageris. Mõne kuu pärast aga suunati ta kui Idapataljonis võitluses osalenu Saksamaale Hamburgi lähedal asuvasse Lauenburgi allohvitseride kooli. Ta asus õppima augustis ja lõpetas kooli neli kuud hiljem SS-Unterscharführeri (nooremseersant) auastmes. Seejärel osales ta 1943. aasta lõpul Eesti Vabatahtlike SS-brigaadi koosseisus Neveli lähedal toimunud lahingutes, kus sai haavata. 21. detsembril 1943 anti talle Must haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. 27. veebruaril 1944 autasustati teda Neveli all peetud lahingutes osalemise eest veel tagantjärele II klassi Raudristiga.^[2]

1944. aasta veebruaris koondati enamik Eesti üksusi Venemaalt Narva rindele, pidurdamaks Punaarmee edukat suurpealetungi ja takistamaks Eesti ala vallutamist.

Alates 19. veebruarist 1944 oli Unterscharführer Harald Nugiseks rühmaülem 46. Relva-SS-i grenaderirügemendi I pataljoni 1. kompaniis. 1. märtsil 1944 algas Eesti 20. SS-diviisi 45. rügemendi I pataljoni 1. kompanii ning 46. rügemendi I pataljoni 1. kompanii rünnak Punaarmee Vaasa-Vepsküla-Siivertsi tugevalt kindlustatud ja mehitatud sillapeale. Sillapea kulges umbes 3 kilomeetrit piki Narva jõe läänekallast Siivertsist Kudrukülani ja selle sügavus oli umbes 500 meetrit. 45. rügemendi pataljon ründas otse, 46. rügemendi pataljon aga tiivalt. 46. rügemendi I pataljoni koosseisus asus rünnakule ka Harald Nugiseks oma rühmaga.

1. märtsi hommikul avati veerandtunnine suurtükituli vaenlase kaevikutele, misjärel asuti kell 7.05 rünnakule. Rünnak toimus väga rasketes tingimustes. Vastase kaevikuteni jõudmiseks tuli ületada tulemöllus hea õnne peale edasi sööstes miiniväljad, okastraattõkked ja kuulipildujapesad. Kui kompanii jõudis vastase kaevikute servani, langesid haavatutena rivist välja rünnakut juhtinud ohvitserid Rõõmussaar ja Lumera. Näis, et rünnak on ebaõnnestunud, ja operatsiooni juhid valmistusid andma käsku üldiseks taganemiseks. Siis aga saabus raadio teel teade, et 45. rügemendi I pataljoni mehed on jõudnud Vaasasse, ent vajavad kinnitumiseks kohe abi. Samas tuli juhtimispunkti ka teade, et allohvitser Harald Nugiseks on ohvitseride väljalangemise järel kompanii juhtimise üle võtnud. Varsti saigi Nugiseks raadio kaudu pataljoniülemalt sõnumi: "Kui saate, proovige veel. Vaasa on võetud." Nugiseksil oli raske mõista, kas see on käsk või palve. Ta vastas: "Proovin." Nugiseks jätkas oma rünnakut paarikümne mehega, relvadeks granaadid ja püstolkuulipildujad, sidevahendiks raadiojaam. Peagi oldigi vastase kaevikutes, mida hakati "rullimistaktikaga" sammhaaval vallutama. Granaat heideti kaevikunurga taha, püstolkuulipilduja valang järele ja söösteti järgmise kaevikunurgani. Kolm korda jäi Nugiseks vaenlase mürskude plahvatamisest tekkinud mullavaringu alla, aga üksusekaaslased tõmbasid ta kiirelt välja ja rünnak jätkus. Ühel hetkel punaarmeelaste vastupanu kaevikus lõppes, sest ründavate pataljonide võitlusgrupid said kokku ja kaevik oli vallutatud.

Ööl vastu 3. märtsi vahetas 45. rügemendi I pataljoni välja varus olnud II pataljon. Täiendati ka 46. rügementi. 4. märtsil jätkusid rünnakud uue hooga. Vaenlase vasturünnakud löödi tagasi ja sillapea lõigati kaheks. 5. märtsil võeti ära Vepsküla. 6. märtsil vallutas SS-diviisi Nordland rünnakrühm Siivertsi surnuaial Rootsi mälestusmärgi juures olnud tugeva vastase punkri. Samal ajal alustasid rünnakut ka Eesti üksused ja 6. märtsil kella 23-ks oli kogu sillapea likvideeritud.

Juba 7. märtsil autasustati Harald Nugiseksi vapruse eest I klassi Raudristiga.

Pärast kangelaslikku võitlust anti Nugiseksile puhkust. Puhkusel olles ta aga külmetus ning haigestus kõigepealt külmetushaigusse, seejärel tüüfusesse ning tagatipuks veel kopsu- ja keskkõrvapõletikku. Alates aprillist oli ta ravil Türi haiglas. Noormehe kehatemperatuur kõikus 35–41 kraadi vahel, kehakaal langes 49 kiloni.

9. aprillil anti Harald Nugiseksile Siivertsi-Vaasa-Vepsküla all peetud lahingu juhtimise eest Raudristi Rüütlirist. Ta sai selle teise eestlasena ja esimese allohvitserina. Kõrge autasu üleandmiseks olid 20. aprillil Türil haiglas kohal kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl-Siegmund Litzmann, Eesti Omavalitsuse direktor Hjalmar Mäe, SS-i ja politseijuht SS-Brigadeführer Möller, kindralinspektor SS-Oberführer Johannes Soodla ja Eesti 20. SS-diviisi ülem SS-Oberführer Franz Augsberger ning propagandameeskond kaameraga.

Ka Berliini jõudis teade, et mees, kellele on hiljuti antud sõjalise vapruse eest Saksa riigi kõrge autasu, on Eestis haiglas suremas. Kiiresti toimetati Saksamaalt lennukiga kohale meditsiiniprofessor, kes kirjutas välja vajalikud ravimid. Noor organism hakkaski paranema. Esmase paranemise järel asus Nugiseks teenistusse Kloogale diviisi tagavarapataljoni. Selleks et raskest haigusest lõplikult taastuda, vajas ta aga korralikku puhkust. Seepärast saatis arst ta Kloogalt Itaaliasse Lõuna-Tirooli Merani linna lisapuhkusele. Enne ärasõitu jõudis Harald Nugiseks puhata ka kodus Karjakülas, millest tehti eestikeelne propagandaklipp.

Oktoobris 1944 naasis Harald 20. diviisi, mis asus juba Neuhammeris.

5. jaanuarist 1945 kuni märtsi keskpaigani õppis Nugiseks Neweklau SS-ohvitseride koolis. Kool jäi nelja kuu pärast pooleli, sest rinne jõudis vahepeal Tšehhimaale ja ka ohvitserikoolis õppivad kandidaadid saadeti rindele.

Kui sõda oli peaaegu läbi saanud, liikus Harald Nugiseks koos paarikümne Eesti sõduriga läbi Tšehhimaa. Päev enne sõja lõppu, 7. mail 1945 Hirschbergis, umbes 40 kilomeetrit Prahast läänes, sattusid nad endistest poliitvangidest tšehhide meelevalda. Raevunud tšehhid kiskusid meestelt maha tunnused ja aumärgid. Teeporisse lendas ka Harald Nugiseksi rüütlirist. Kolm korda õnnestus Nugiseksil tšehhide käest põgeneda, kuid ta tabati iga kord. Kolmandal korral jäi kaheksal Eesti mehel Ameerika tsoonini Elbe jõel vaid 40 kilomeetrit, kui nad tabati. Tšehhid andsid nad üle Nõukogude vägedele ja mehed viidi sõjavangilaagrisse, kust oli võimatu põgeneda. Nõukogude sõjavangi sattunud, saadeti Nugiseks sama aasta detsembris Siberisse.

Sõjavangistusest vabanes Nugiseks 10. novembril 1946, kuid 13. veebruaril 1947 arreteeriti ta uuesti ja talle mõisteti kümneaastane vabaduskaotus.

Saanud amnestia alusel 17. septembril 1953 vabaks, jäi Nugiseks esialgu Siberisse. Eestisse naasis ta 1958. aastal. Ta asus lõpuks elama Pärnu rajooni Sauga lähedale, kuhu ehitas 1970. aastatel oma maja. Töötas peamiselt töölisena, 1980. aastatel jäi pensionile.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Aleksander Einseln andis Harald Nugiseksile 21. veebruaril 1994 erukapteni auastme.^[3]

19. oktoobril 2008 anti Harald Nugiseksile Tori kirikus üle Eesti Rahva Tänumedal.^[4]

16. aprillil 2011 valis Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad pealikute keskkogu Nugiseksi organisatsiooni auliikmeks.

Harald Nugiseks suri 2. jaanuaril 2014. 10. jaanuaril 2014 saadeti ta Tori kirikust viimsele teekonnale. Tema põrm on perekonna soovil paigutatud Tori kirikusse.

• 1994 – Pärnumaa vapimärk ("Rüütliristi" kavaler)
• 2001 – Kaitseliidu Valgeristi III klassi teenetemärk
• 2001 – Eesti Reservohvitseride Kogu kuldrist
• 2008 – Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku III järgu teeneterist^[5]
• 2008 – Eesti Rahva Tänumedal
• 2009 – Eesti Leegioni Sõprade Klubi auliige
• 2011 – Noorte Kotkaste Järva maleva rinnamärk
• 2011 – Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad auliige
• 2012 – Pärnu vapimärk (elutöö eest Eesti sõjameeste mälestuste hoidmisel ja noorte kaitsetahte arendamisel)

• 21. oktoobril 2016 avati Laupa Põhikoolis Mare Mikoffi loodud Nugiseksi büst.^[6]

• "Kallis tundmatu Rüütliristikandja...". Meie Maa (Kuressaare: 1919–1944) nr 87, 29. juuli 1944, lk 2; loetav ka digiteeritud ajalehtede aadressil
• Voldemar Pinn "Rüütliristi-kandja Harald Nugiseks: neid oli neli. Jutustus mehest, kes on läbi käinud kolmest põrgust". Haapsalu 1995, 118 lk
• Mari Süda, "Minu vanavanaisa Harald Nugiseks". SE&JS, Tallinn 2011, 160 lk; ISBN 9789949910113

• Veebisait Harald Nugiseksi kohta
• Kodanikualgatus Harald Nugiseksi autasustamiseks
• Harald Nugiseks: enne ei ole rahu, kui viimane meist maetakse, Postimees, 18.01.2007
• Harald Nugiseksile anti üle Eesti rahva tänumedal, ERR, 19. oktoober 2008
• Ilmar Palli. Häbiväärne unustamine, Maaleht, 13. november 2008
• Madis Jürgen. Harald Nugiseks: Ma olen Eesti rahvale südamest tänulik! Eesti Ekspress, 31. detsember 2008
• Järva noorkotkad tunnustavad oma endist liiget
• Legendaarne sõjamees valiti Noorte Kotkaste auliikmeks
• http://www.geni.com/people/Harald-Nugiseks/6000000010319003799?through=6000000013164406363