Hapurokk (põhjaeesti murdes rokk, kirnurokk, piimarokk, kirnupiim, tartu ja võru murdes jüvä, ivä, iväleem, ivärokk) oli vanasti Eestis tarvitatud nõrgalt hapendatud jahujook. Eestis joodi kuni 19. sajandi lõpuni hapurokka laialdaselt^[1]. Hapurokk võib olla ka paksem nagu supp või pudru.

Erinevates maades tehakse mitmeid toite hapendatud jahust, sealhulgas hapendatud rukkijahust, kuigi ei ole teada samasuguseid kui eesti hapurokk. Näiteks Poolas tehakse hapendatud rukkijahust suppi nimega zur^[2]. Sarnane on ka soome (karjala) hapanlohko, mida valmistatakse kartulitest ja hapendatud rukkitaignast.

Hapupiima või veega segatud rukkijahu (vahel ka odrajahu) ei keedetud, vaid hautati ning klopiti tugevalt. Seejärel valati suuremasse nõusse, lisati külma vett ning lasti mõni päev hapneda^[3]. Joodi selginud vedelikku, põhja sadestunud paks söödi või anti loomadele^[1].

Kihnu keeles: "Apuroka tegemine ning süemine Kihnus". Hapurokk on üks kihnu argiseid magustoite, mida süüakse igal aastaajal. Kihnu moodi hapuroka tegemiseks kasutatakse rukki- või rukkipüülijahu, kartuleid, vett, maitsestamiseks suhkrut ja köömneid. Valmistusviise on kaks: sooja veega segatud jahu jäetakse sooja kohta hapnema. Hapnemisprotsessi kiirendamiseks on kasutatud ka leivajuuretist. Mõnel pool tambitakse hulka keedatud kartuleid või lisatakse maitseks köömneid. Tavaliselt valmistatakse hapurokka kohe pärast leivategu samas nõus, kus leibagi, siis on juba vajalik kogus juuretist olemas. Edasi toimetavad perenaised erinevaid retsepte ja võtteid kasutades^[4].

Muhu murrakus: apurokk, tuhlirokk. See traditsiooniline muhu toit on olnud peamiselt piduroog ning toidul on mitmeid teisendeid. Põhikomponent on kartul, millele lisatakse rukki- ja/või nisujahu. 12–18 tundi hapnenud kartuli ja jahu segu aetakse enne keetmist läbi sõela. Viimases keetmise etapis lisatakse maitse järgi suhkrut. Rokk jahutatakse ja süüakse külma piimaga^[5].

• Rokk
• Eesti köök

• Retsept: Muhu hapurokk