Artur-Aleksander Pihlak (ka Arthur-Aleksander; 1. aprill 1885 Viljandi – 22. november 1941 Sevurallagi vangilaager, Sverdlovski oblast) oli eesti tehnikateadlane.^[1]

Ta sündis telliskivitöösturi peres.^[1]

Ta lõpetas 1905. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli, õppis 1906. aastal Peterburi Metsainstituudis, aastatel 1907–1911 Peterburi teedeinseneride instituudis ning ehitusinseneri diplomi sai 1926. aastal Läti Ülikoolist Riias. Akadeemiliselt oli ta EÜS Põhjala liige.^[2]

Oli aastatel 1905–1906 vabatahtlikuna sõjaväes, I maailmasõja ajal sattus Saksa sõjavangi.

Naasis 1918 Eestisse, oli 1919 Tallinna sadamavalitsuse tehnikaosakonna ülem, 1919–1923 Mereasjanduse Peavalitsuse ehitusosakonna juhataja, 1923–1937 Raudteevalitsuse ehitusameti tehnikaosakonna juhataja, 1937 Teedeministeeriumi avalike tööde osakonna direktor, 1937–1939 riigiettevõtte Ehitaja direktor, 1939–1940 Raudteede Talituse direktor. 1919–1923 oli ka Tallinna Tehnikumi õppejõud, õpetas trigonomeetria, sildade, sadamate ja kanalisatsiooni kursusi. Ühtlasi oli 1920–1923 Tallinna Tehnikumi raamatukogu (esimene) juhataja ja 1938–1940 TTÜ õppeülesande täitja, õpetas eelarvestamist, tööde juhatamist ja maanteede ehitamist.

Artur Pihlak oli kaitseliitlane.^[3]

14. juuni 1941 arreteeriti, suri vangilaagris.^[1]

Mereasjanduses pühendas suurt tähelepanu hästi toimiva ranna- ja kalasadamate võrgu väljakujundamisele, pidas vajalikuks vabasadama avamist Paldiskis. Raudteetranspordis seisis hea raudtee peatehaste ja veduripargi tehnilise ajakohastamise eest; algatas tolmutõrje raudteel, pooldas Abja-Valga kitsarööpmelise raudtee rajamist.^[1]

• Katsed vedurisi turbaga kütta. Eesti Tehnika Seltsi Ajakiri (1921) 6
• Jaamade varustamine filtreeritud veega. Tee ja Tehnika (1929) 11
• Tervishoid ja elamute ehitustehnilised omadused. Eesti Raudtee (1930) 2
• Põhja- ja filtratsioonivee mõju betoonile. Eesti Raudtee (1930) 4
• Soojuse kaotused ahjudes. Eesti Raudtee (1930) 5/ 6
• Kristiine tänava kollektori sifoon. Tehnika Ajakiri ja Auto (1932) 9
• (1933) 1/ 2

• 1938 Valgetähe III klassi teenetemärk

Tema vennad olid Eduard Pihlak ja Viktor Pihlak.^[1]

Abikaasa oli Klaara-Luise, sündinud 1901. aastal Peterburis. Poeg oli mäeinsener Arno-Toomas Pihlak.

• Ajakiri T (1935). Lk 103–104
• Raudtee (1939) 5. Lk 73

• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
• Artur Pihlaku foto
• Eesti kommunismiohvrid 1940–1991
• Kenotaaf Tallinna Rahumäe kalmistul

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.