B12-vitamiin

B15-vitamiin ehk pangaamhape ehk antianoksiline vitamiin on vesilahustuv ja väga ebapüsiv glükoonhappe ja dimetüülglütsiini ester, mis tänapäeval ei kuulu IUNS-i vitamiinide nomenklatuuri.

Avastuslugu

Ernst T. Krebs seenior ja tema poeg Ernst T. Krebs juunior eraldasid 1948. aastal riisikliidest (ingl k rice bran) keemilise ühendi, koos sellega avastasid nad ka aprikoosiseemnest B17-vitamiini.

Hiljem leidsid nad, et seda looduslikku ühendit saab eraldada peaaegu kõikidest seemnetest (taimede kaudu).[1] Avastatud keemilise ühendi patenteerisid nad 1950. aastal USA-s ning nimetasid pangaamhappeks e B15-vitamiiniks.[2][3][4][5]. B15-vitamiin muutus pärast avastamist oluliseks ravikomponendiks paljude haiguslike seisundite nagu skisofreenia, alkoholism jne ravil. B15-vitamiini hakati tootma ja turustama kui vitamiinipreparaati ning seda sai osta apteekidest.

Aastal 1952 pakkus Krebside avastus suurt huvi NSV Liidu Teaduste Akadeemia teadlastele ja algatati ulatuslik uuring (hinnangulise maksumusega üle 6 miljoni USD). Uuringu tulemused avaldati 1965. aastal ja need tõestasid, et pangaamhappel on täpselt määratud raviprogrammiga mõju paljudele haiguslikele seisunditele.

Aastaid hiljem püüti tuvastada looduslikku pangaamhapet ja selle biotoimet sünteetilistes vitamiinipreparaatides, kuid see ei andnud tulemusi.[6],[7]

Aastakümned hiljem mainiti B15-vitamiini küll erialakirjanduses, kuid pigem hoiatavalt: et sel puudub inimorganismis oluliselt mõõdetav toime ning selle puudumisega ei osata seostada ei haiguslike seisundite tekkimist ega ka ravimist ning seega ei kuuluvat see vitamiinide klassi.[8][9]

Ameerikas lisati B15-vitamiin 2006. aastal FDA keelatud ainete nimekirja.[10]

Saamine ja omandamine

Inimene võib saada pangaamhapet nii taimse kui ka loomse toiduga, millest vitamiin imendub organismi peensooles. B15-vitamiini varude kohta organismis ja metabolismist on vähe teada, kuid oletatakse, et sarnaselt teiste B-rühma vitamiinidega ei vaja organism seda suurtes kogustes, pigem kofaktorina rakusisesel metabolismil (signaliseerimissüsteemis), osaledes sel viisil mõnda aega ringluses.

Taimsed depood

B15-vitamiini allikaks on mandlid (koos koorega), kaunviljad (eriti läätsed), kõrvitsaseemned, seesamiseemned, täisterariis, õllepärm jms. Suur kogus pangaamhapet leidub ka kikerherne (Cicer Arietum) seemnetes. [11]

Loomsed depood

Härja veri ja hobuse maks. [12]

Kliiniline meditsiin

Meditsiinis kasutatakse pangaamhappe preparaate süstelahusena. Oletatavasti sobivad lihasesüstid lihaskoe (sh südamelihase) talitluse ergutamiseks.

Biofunktsioonid

Pangaamhappe toime kohta tehakse esialgu vaid oletusi. See võib olla "liikuvate" metüülrühmade doonoriks koliini, fosfatidüülkoliinide, kreatiini jt sünteesis. See suurendab organismi hapnikutarbimist lihaskoes (väheneb aeroobne glükolüüs ja piimhappe kuhjumine), soodustab südamelihase tööd ja glükoosi oksüdeerumist, stimuleerib närvisüsteemi ja näärmeid.

Üle- ja alatarbimine

Pole teada B15-vitamiini alatarbimisest tingitud pangaamhappe defitsiiti. Oletatakse, et defitsiit võib põhjustada rakuhingamise intensiivsuse ja südamelihase töövõime langust, samuti näärmete ja närvikoe kahjustusi ning rasvinfiltratsiooni maksas. Ka ületarbimise kohta on vähe teada. Korduval lihassüstil peaks ohutu annus jääma 2–10 mg piiridesse.

Alternatiivmeditsiin

Vaatamata B15-vitamiini keelustamisele USA-s propageerivad sealsed alternatiivravi tunnustatud spetsialistid siiski B15-vitamiini paljude inimorganismi haiguslike seisundite ravis ja ennetamisel; eriti oluliseks peetakse selle rolli neerupealise (neerupealiseid teatakse meil tavaliselt stressi sündroomi kaudu) töö toetamises ja reguleerimises.[13]

Lynne McTaggart kirjeldab oma raamatus "The Cancer Handbook : What's Really Working (What Doctor's Don't Tell You)" lisaks teistele loodusravi komponentidele ka B-rühma vitamiinide (sh B15-vitamiini) olulist rolli pahaloomuliste kasvajate (vähktõve) alternatiivravis.[14]

Vaata ka

Viited

  1. ↑ L.Torrey, When is a vitamin a non-fuel nutrient, New Scientist, 1.06.1978, nr 1105, Google`i ajakiri
  2. ↑ L.Torrey, When is a vitamin a non-fuel nutrient, New Scientist, 1.06.1978, nr 1105, Google'i ajakiri
  3. ↑ E. T. Krebs, Vitamin B15 (pangamic Acid): Properties, Functions and Use, Russian Publication by Science Publishing House, Moskva, U.S.S.R., 1965
  4. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2013. Vaadatud 7. aprillil 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ T. E SIONG, A. RASAD, PANGAMIC ACID (VITAMIN B15) I. The Actual State of Research, 1979, Journal of the Malaysian Pharmaceutical Society, 6(1):22-27. 1979, [1]
  6. ↑ L.Torrey, When is a vitamin a non-fuel nutrient, New Scientist, 1.06.1978, nr 1105, Google'i ajakiri
  7. ↑ ingl k, T. E SIONG, A. RASAD, PANGAMIC ACID (VITAMIN B15) I. The Actual State of Research, 1979, Journal of the Malaysian Pharmaceutical Society, 6(1):22-27. 1979
  8. ↑ W. Friedrich, "Vitamins", 1988, ISBN 3-11-010244-7
  9. ↑ G. F. Combs, Jr., "The Vitamins. Fundamental Aspects in Nutrition and Health", 4. trükk, 2012, ISBN 978-0-12-381980-2,
  10. ↑ Dr. J.Starr Hull, The Forbidden Vitamin B15, 2006
  11. ↑ C.P. Khare, "Indian Medicinal Plants: An Illustrated Dictionary", lk 145-146, 2007, ISBN 978-0-387-70637-5, Google'i raamatu veebiversioon
  12. ↑ T. E SIONG, A. RASAD, PANGAMIC ACID (VITAMIN B15) I. The Actual State of Research, 1979, Journal of the Malaysian Pharmaceutical Society, 6(1):22-27. 1979,
  13. ↑ J. Starr Hull (2006) The Forbidden Vitamin B15
  14. ↑ McTaggart, L. (2000). McTaggart, L. (toim). The Cancer Handbook : What's Really Working (What Doctor's Don't Tell You) (2 ed.). NY: Square One Publishers. Lk 192. ISBN 978-1890612184.

Kirjandus

  • Lynne McTaggart, The Cancer Handbook : What's Really Working (What Doctor's Don't Tell You), 2000, ISBN 978-1890612184
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Vitamiin_B15
No tags for this post.