Vergiliust kujutav antiikaegne mosaiik (Landesmuseum Trier, Saksamaa)

Publius Vergilius Maro (15. oktoober 70 eKr Andes – 21. september 19 eKr Brindisi) oli Vana-Rooma kirjanik, kelle tuntuim teos on eepos "Aeneis".

Vergilius sündis tagasihoidlikus, kuid jõukas peres. Nooruses ta kolis Mediolanusesse. Vergilius veetis suurema osa oma sündmustevaesest elust Napolis ja selle ümbruses, aeg-ajalt ilmudes ka Roomas. Luuletusi hakkas ta kirjutama juba 50. aastatel eKr. Aastaks 29 eKr oli Publius lõpetanud õpetliku eepose põlluharimisest, "Georgica", ja alustas tööd "Aeneise" kallal, luuletusega Rooma ajaloo algusest, mis oli mõeldud ladinakeelseks "vastuseks Homerosele". Tal ei olnud teose lõpetamiseks aega ning ta tahtis käsikirja enne oma surma ära põletada, kuid "Aeneis" avaldati siiski ja sellest sai Rooma rahvuseepos.

Kõigi järgnenud ajastute jooksul peeti Vergiliusest Rooma parimaks luuletajaks. Tema luuletused võeti juba varase impeeriumi ajal koolide õppekavasse ja tema mõju oli otsustav kogu ladinakeelse luule arengule. Keskajal ja varauusaegsel perioodil oli "Aeneis" üks väheseid antiikseid tekste, mis püsis ringluses: seda loeti, parandati ja mõnel juhul parodeeriti.

Teosed

Varajased teosed

Kommentaatorite sõnul sai Vergilius oma hariduse põhialused viieaastaselt ning läks hiljem Cremonasse, Milanosse ja lõpuks Rooma, et õppida retoorikat, meditsiini ja astronoomiat, millest ta loobus filosoofia kasuks. "Appendix Vergiliana" järgi hakkas ta luuletusi kirjutama Napolis Siro epikureismi koolis õppides. Kommentaatorite poolt noorele Vergiliusele omistatud väikeste teoste rühm on säilinud pealkirja "Appendix Vergiliana" all, kuid teadlased peavad neid suures osas võltsitud teosteks. Üks neist, "Catalepton", koosneb 14 lühikesest luuletusest[1], millest mõned võivad olla Vergiliuse omad, ja teine, lühike jutustav luuletus "Culex" ("Madu") on omistatud Vergiliusele juba 1. sajandil pKr.

"Georgica"

Peamine artikkel: Georgica

Mõni aeg enne aastat 37 eKr sai Vergilius Octaviuse võimeka agendi Maecenase ringi liikmeks, kes püüdis võidelda Antoniuse poolehoiu vastu juhtivate perekondade seas, koondades Rooma kirjandustegelasi Octaviuse poolele. Vergilius tutvus paljude teiste tolleaegsete juhtivate kirjandusteadlaste, sealhulgas Horatiuse, kelle luuletustes teda sageli mainitakse, ja Varius Rufuse, kes hiljem aitas lõpetada "Aeneise".

Maecenase nõudmisel veetis Vergilius järgnevad aastad (võib-olla 37–29 eKr) pika daktülilise heksameetrilise luuletuse, nn "Georgica" (kreeka keelest "Maa töötamisest") kirjutamisega, mille ta pühendas Maecenasele.

"Georgica" peamiseks teemaks on õpetus talumajapidamise juhtimise meetodite kohta. Selle teema käsitlemisel järgib Vergilius kreeka luuletaja Hesiodose teost "Tööd ja päevad" ja mitmete hilisemate hellenistlike luuletajate teoseid, mis on didaktilises ("kuidas") traditsioonis.

"Georgica" neli raamatut keskenduvad vastavalt järgmistele teemadele:

  1. põllukultuuride kasvatamine;
  2. puude kasvatamine;
  3. kariloomade ja hobuste kasvatamine;
  4. mesindus ja mesilaste omadused.

Antiikteadlased, näiteks Servius, oletasid, et Aristaeuse episood asendas keisri palvel pika osa, mis ülistas Vergiliuse sõpra, luuletaja Gallust, keda Augustus häbistas ja kes tegi 26. aastal eKr enesetapu.

Georgikute toon kõigub optimismi ja pessimismi vahel, tekitades kriitilisi arutelusid luuletaja kavatsuste üle[1], kuid teos paneb aluse hilisemale didaktilisele luule. Vergilius ja Maecenas olevat Octaviusele kordamööda "Georgicaid" ette lugenud, kui too naasis Antoniuse ja Kleopatra võitmiselt Actiumi lahingus 31. aastal eKr.

"Aeneis"

Peamine artikkel: Aeneis

"Aeneist" peetakse üldiselt Vergiliuse parimaks teoseks ja üheks tähtsaimaks luuletuseks lääne kirjanduse ajaloos (T. S. Eliot nimetas seda "kogu Euroopa klassikaks"). Teos (mille eeskujuks on Homerose "Ilias" ja "Odüsseia") jutustab Trooja sõja põgenikust Aeneisest, kes püüab täita oma saatust. Tema kavatsus on jõuda Itaaliasse, kus tema järeltulijad Romulus ja Remus peaksid asutama Rooma linna.

Eepos koosneb 12 raamatust daktülilises heksameetrilises värsis, mis kirjeldavad Trooja rüüstamisest põgeneva sõdalase Aeneise teekonda Itaaliasse, tema võitlust Itaalia vürsti Turnusega ja linna rajamist, millest peaks välja kasvama Rooma. "Aeneise" kuus esimest raamatut kirjeldavad Aeneise teekonda Troojast Rooma. Vergilius kasutas oma eepose koostamisel mitmeid eeskujusid[1]: Homeros, klassikalise eepose väljapaistev autor, on kõikjal esindatud, kuid Vergilius kasutab teiste kirjanike hulgas, kellele ta viitab, eriti ka ladina luuletajat Enniust ja hellenistlikku luuletajat Apolloniust Rhodoselt. Kuigi "Aeneis" on kindlalt eepose laadis, püüab ta sageli laiendada seda žanri, lisades sellesse teiste žanrite, näiteks tragöödia elemente. Antiikkommentaatorid märkisid, et Vergilius näib jagavat "Aeneise" kahte ossa Homerose luule põhjal; kuut esimest raamatut peeti "Odüsseia" eeskujuks, samas kui viimased kuus raamatut olid seotud "Iliasega"[2].

"Aeneise" vastuvõtt

"Aeneise" kriitikud keskenduvad mitmesugustele küsimustele. Eriti palju vaieldakse luuletuse kui terviku tooni üle; mõned peavad luuletust lõppkokkuvõttes pessimistlikuks ja poliitiliselt Augustuse režiimi õõnestavaks, teised aga uue keisridünastia ülistamiseks. Vergilius kasutab Augustuse režiimi sümboolikat ning mõned uurijad näevad Augustuse ja Aeneise vahel tugevaid seoseid, üks kui Rooma rajaja ja teine kui Rooma taasrajaja. Luuletuses on tuvastatud tugev teleoloogia ehk püüdlus kulminatsiooni poole. "Aeneis" on täis ettekuulutusi Rooma tuleviku kohta, Augustuse, tema esivanemate ja kuulsate roomlaste tegudest ning Kartaago sõdadest; Aeneise kilbil on isegi kujutatud Augustuse võitu Actiumis Marcus Antoniuse ja Kleopatra vastu 31. aastal eKr. Täiendavaks uurimisobjektiks on Aeneise iseloom. Luuletuse peategelasena näib Aeneis pidevalt kõikuvat oma emotsioonide ja Rooma asutamise prohvetliku kohustuse täitmise vahel; kriitikud märgivad Aeneise emotsionaalse kontrolli kokkuvarisemist luuletuse viimastes osades, kus "vaga" ja "õiglane" Aeneis tapab halastamatult Turnuse.

Pärand

Antiikaeg

Vergiliuse teosed muutsid ladinakeelset luulet peaaegu avaldamise hetkest revolutsiooniliselt. "Bucolicast", "Georgicast" ja eelkõige "Aeneisest" said koolide õppekava standardtekstid, millega kõik haritud roomlased olid tuttavad. Vergiliuse järgsed luuletajad viitavad sageli intertekstuaalselt tema teostele, et luua oma luules tähendust. Augustuse poeet Ovidius parodeerib "Amores 1.1.1-2" Aeneise algussõnu ning tema kokkuvõtet "Aeneise" loost "Metamorfooside" 14. raamatus, nn "mini-Aeneist", on peetud eriti oluliseks näitena Vergiliuse-järgsest vastusest eepose žanrile. Lucanuse eepost "Bellum Civile" on peetud Vergiliuse-eepose vastandiks, mis loobub jumalikust mehhanismist, käsitleb ajaloolisi sündmusi ja erineb kardinaalselt Vergiliuse eepose tavast. Flaviuse ajastu luuletaja Statius oma 12-rajalises eeposes Thebaid tegeleb tihedalt Vergiliuse luulega; oma järelsõnas soovitab ta oma luuletuses mitte "konkureerida jumaliku "Aeneisega", vaid järgida kaugelt ja alati austada selle jälgi".

Hilisantiikaeg

Isegi kui Lääne-Rooma impeerium lagunes, tunnistasid kirjaoskajad, et Vergilius oli meisterlik luuletaja: näiteks püha Augustinus tunnistas, kuidas ta oli Dido surma lugedes nutnud[3]. Tuntuimad säilinud Vergiliuse teoste käsikirjad on pärit hilisantiigist, nagu "Vergilius Augusteus", "Vergilius Vaticanus" ja "Vergilius Romanus".

Keskaeg

Vergiliuse portree 5. sajandist Vergilius Romanusest

Toursi Gregorius luges Vergiliust, keda ta tsiteerib mitmes kohas koos teiste ladina luuletajatega, kuigi ta hoiatab, et "me ei tohiks nende valelikke lugusid jutustada, et mitte langeda igavese surma karistuseks"[4]. 12. sajandi renessansis paigutas Alexander Neckham "Aeneise" oma kunsti standardõppekavasse ja Dido sai ajastu romantiliseks kangelannaks[5]. Sellised mungad nagu Maiolus Clunyst võisid küll tagasi lükata seda, mida nad nimetasid "Vergiliuse luksuslikuks ilukõneluseks"[6], kuid nad ei saanud eitada tema mõjuvõimu.

Dante "Jumalik komöödia"

Dante esitab Vergiliust kui oma teejuhti läbi põrgu ja suurema osa puhastustulest "Jumalikus komöödias".[7] Dante mainib Vergiliust ka teoses "De vulgari eloquentia" kui üht neljast regulati poetae'st koos Ovidiuse, Lucanuse ja Statiusega.

Renessanss ja varane modernsus

Renessansiajastul said mitmed autorid Vergiliuse eeskujul inspiratsiooni eepose kirjutamiseks: Edmund Spenser nimetas end inglise Vergiliuseks; "Kaotatud paradiis" oli mõjutatud "Aeneise" eeskujust; ja hilisemate kunstnike seas, keda Vergilius mõjutas, on Berlioz ja Hermann Broch.[8]

Vergiliuse haud

Vergiliuse haud

Vergiliuse haua nime all tuntud ehitis asub iidse Rooma tunneli (grotta vecchia) sissepääsu juures Piedigrotta linnaosas, mis asub 3 km kaugusel Napoli kesklinnast, Mergellina sadama lähedal, piki rannikut põhja suunas kulgeva tee ääres. Kuigi Vergilius oli juba enne oma surma kirjandusliku imetluse ja austuse objektiks, seostati tema nime keskajal imeliste võimetega ning paar sajandit oli tema haud palverännakute ja austuse sihtpunkt[9].

Teosed eesti keeles

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Fowler, Don. 1996. "Virgil (Publius Vergilius Maro)." In The Oxford Classical Dictionary (3rd ed.). Oxford: Oxford University Press.
  2. ↑ Jenkyns, p. 53
  3. ↑ K. W. Gransden, Virgil: The Aeneid (Cambridge 1990), p. 105.
  4. ↑ "History of the Franks ... Selections, translated with notes, by Ernest Brehaut | WorldCat.org". search.worldcat.org (inglise). Vaadatud 30. novembril 2024.
  5. ↑ Waddell, pp. 22–3.
  6. ↑ Waddell, p. 101.
  7. ↑ Dante Alighieri; Ciardi, John (2003). The divine comedy: the inferno, the purgatorio, and the paradiso. New York: New American Library. ISBN 978-0-451-20863-7.
  8. ↑ Gransden, pp. 108–111.
  9. ↑ "Virgil, tomb of", The Virgil Encyclopedia (inglise), John Wiley & Sons, Ltd, lk 1361–1361, 2014, DOI:10.1002/9781118351352.wbve2205, ISBN 978-1-118-35135-2, vaadatud 30. novembril 2024

Kirjandus

Välislingid

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Vergilius
No tags for this post.