Valge peakapsas (üldkeeles kapsas; Brassica oleracea var. capitata f. alba) on levinud köögivili, kapsa vorm. Sünonüümid on Brassica oleracea convar. capitata var. alba DC. ja Brassica capitata f. alba DC.

Peakapsas on kaheaastane taim. Esimesel aastal moodustub suurtest lehtedest lehekodarik. Järgmised lehed pöörduvad kasvades sissepoole, üksteist servaga kattes, kusjuures nooremad lehed jäävad järjest väiksemaks. Tihedalt üksteise vastu surutud lehed moodustavad lühikese varre ülemises osas pea, mis botaaniliselt on pung. Kapsapead võivad olla mitmesuguse kujuga: ümarad, teravatipulised, lapikümarad. Tavaliselt on lehed kaetud sinakashalli vahaja kirmega. Kapsapea kaalub enamasti 1–3 kg ja selle läbimõõt on 10–20 cm.

Teisel aastal arenevad kapsapea ladva- ja külgpungadest pikad õisi kandvad võrsed. Vili on kõder. Seemned on tumepruunid kuni mustad.

Peakapsa sammasjuurestik on hästi välja arenenud ja tugev.

Peakapsad on külmakindlad taimed. Tärganud tõusmed taluvad lühiajalist külma –5 kuni –6 °C, täiskasvanud taimed aga kuni –8 °C. Mullastiku suhtes kapsas kuigi nõudlik ei ole, küll aga vajab ta piisavalt valgust. Korraliku saagi saamiseks tuleb taimi mullata ja kasta. Kahjuritest ohustavad kapsaid maakirp, kapsakärbes, kapsakoi, kapsa tuhktäi, suur-kapsaliblikas, väike-kapsaliblikas ja kapsaöölane. Varajased sordid on koristusküpsed juba juuni algul, hilised augustis-septembris.

Tänu ilmastikukindlusele kasvatatakse kapsast kõikjal troopikast põhja pool, isegi polaarjoone taga.^[1]

Kapsas tõstab söögiisu ja aitab vähendada vähkkasvaja riski. Värskel kapsamahlal on raviv toime mao ja kaksteistsõrmiku haavanditele. Samuti aitab see köögivili taastada organismi mineraalainetevarusid.

Kapsast võib süüa ka toorelt (salatina) või kuumtöödeldult. Hapendamine teeb kapsa kergemini seeditavaks, muudab köögivilja tekstuuri ja maitset, kuid säilitab vitamiinid ja mineraalained. Peakapsast võib töödelda mitmel viisil: aurutada, hautada, pruunistada või täita. Tihti lisatakse kapsast suppidesse, hautistesse või vokiroogadesse.

Liialt kaua või ülemäära suures veekoguses keetmine muudab kapsa värvituks ja liiga pehmeks. Ühtlasi väheneb kapsa toitainesisaldus, halveneb maitse ja tekib ebameeldiv lõhn.

Kapsas toodi Euroopasse arvatavasti 7. sajandil Väike-Aasiast. Kuigi roomlased ja kreeklased aretasid mitu kapsasorti, ei moodustunud ühelgi neist sellist pead nagu meie oleme harjunud. Külmataluva taimena muutus peakapsas kiiresti populaarseks kõikjal Euroopa põhjapoolsemates maades.

Valge peakapsas on madala energeetilise väärtusega (alla 30 kcal 100 g kohta)^[1] ja sisaldab märkimisväärsel hulgal seedimist soodustavaid ballastaineid. Lisaks märkimisväärsele hulgale C-vitamiinile, mis säilib ka hapendamisel, sisaldab peakapsas ka E-, K- ja U-vitamiini.