Tõnis Jõgiaas (kuni 1937 Hantson; 19. veebruar 1931 – 20. detsember 1992^[1]) oli Eesti ehitusinsener^[2] ja vabadusvõitleja.

Jõgiaas õppis Tartu 6. Keskkoolis ning oli kooli komsomolisekretär.^[3].

Ööl vastu 6. novembrit 1949 lasid viis Tartu noort – Tõnis Jõgiaas, Heiki Vaibla, Miia Saviauk (hiljem Jõgiaas), Ellen Rander ja Riita Vint - trotüülilaengu abil õhku Tartus Raadi pargis seisnud Punaarmee monumendi.^[4][5]

Plahvatusele järgneval hommikul alustasid miilits ja julgeolekuorganid juurdlust. Alles aasta pärast selgus, et juba 1947. aastast oli Tartus tegutsenud põhikirja, kindla struktuuri ja liikmeskonnaga põrandaalune nõukogudevaenulik noorteorganisatsioon Sini-Must-Valge^[4][5], mida juhtis Karl Piir^[6]. Juhul, kui tuleb uus küüditamine, kavatsesid noored ka õhkida Tartu sillad, et rongid küüditatutega Eestist minema ei pääseks.^[5]

1950. aasta lõpul arreteeriti organisatsiooni liikmed, kokku 38 noort (teistel andmetel 37 liiget^[5]). Kindlaks tehti ka Raadil toime pandud plahvatuse korraldajad. Kõik organisatsiooni liikmed said 10-15 aasta pikkused vanglakaristused.^[4]

Hiljem, pärast vanglat ja Siberit, abiellus Tõnis Jõgiaas Miia Saviauguga.^[5]

• Pearu Kuusk. "Punaarmee monumendi plahvatusest ja lendlehtedest Tartus 1949. aastal". Tuna 4/2002, lk 67-73
• Villu Päärt. "Vabadusvõitluse veteran soovitab igale noorele aastakese Siberit". Postimees, 14. veebruar 2004
• Villu Päärt. "Koolinoored tähistasid oktoobripühi sambaõhkimisega". Postimees, 5. november 2004
• Valdek Kiiver. "Raadi pargi "diversandid"". Elukiri 8/2007
• Jarmo Siim. "Tartu koolinoorest sambaõhkija avaldab meenutused". Postimees, 9. november 2007
• Miia Jõgiaas. "Minu nooruse vanglad". Tartu: Hotpress Kirjastus, 2007
• Martin Pau. "Sambaõhkijad uskusid valgesse laeva". Postimees, 5. november 2009

• "Sinine ja must ja valge". Mart Taevere dokumentaalfilm Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis (2009)
• Haud Tartu Pauluse kalmistul