Spiekeroog on üks Ida-Friisi saartest Saksamaa Põhjamere rannikul. Sellest lääne pool asub Langeoog ja ida pool Wangerooge. Saarel on luiteid, kõrgus kuni 24 meetrit. Saar moodustab omaette valla ja kuulub Wittmundi kreisi Alam-Saksi liidumaal. Ainus küla saarel kannab samuti Spiekeroogi nime. Saar on osa UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvast Waddenzeest ja Wittbülteni rahvuspargist.
Valla pindala on 18,25 km². 31. detsembril 2023 elas seal 858 inimest. Lühim kaugus mandrist on 5,7 km. Saar on autovaba, erandiks päästeautod. Saarele pääseb Neuharlingersieli sadamast väljuva parvlaevaga. Saart eraldab Wangeroogest Harle väin.
Spiekeroogi nime päritolu üle vaieldakse.
Ajalugu
Spiekeroogi on esmamainitud 1398. aastal nimega Spiekeroch. Sel ajal oli see piraatide peidukoht. Saareelanikud toetasid neid, kuid mereröövlid ka röövisid külaelanikke vahel.
1625. aastal elas saarel 13 perekonda, kes elatusid põllumajandusest, kalapüügist ja teokodadest lubja tootmisest. Hilisematel aastatel muutusid vaalapüük ja laevandus saarele üha olulisemaks. Napoleoni okupatsiooni ajal seiskus laevandus Inglismaa-vastase blokaadi tõttu, mis tõi kaasa suure vaesuse. Salakaubavedu toona Inglismaale kuulunud Helgolandilt oli sel ajal ainus sissetulekuallikas. 1812. aastal ründas Inglismaa Prantsuse asulaid saarel, kuid löödi tagasi.
19. sajandi alguses muutus Saksamaale kuuluvail Põhjamere saartel populaarseks Inglismaalt pärit rannikukuurortide idee. Esimene rannikukuurort asutati 1797. aastal Norderney saarel. 1820. aastast sõideti puhkama ka Spiekeroogile. Iganädalane parvlaevaühendus Neuharlingersielist loodi 1792. aastal ja alates 1842. aastast on see igapäevane. 1885. aastal rajati küla ja lääneranna vahele 1,7 km pikkune hoburaudtee. Seda pikendati 1892. aastal uue sadamani saare edelaosas. Hoburaudtee asendati 31. mail 1949 diiselrongidega, millega oli likvideeritud viimane hoburaudtee Saksamaal.
Turism
Spiekeroog on olnud mitme Saksa presidendi sage puhkusepaik. Seal veetsid puhkust Gustav Heinemann, Richard von Weizsäcker ja Johannes Rau (kes abiellus saarel).
Kuna saar on Põhjamere rannikukuurort, on seal mitu terviseasutust, sealhulgas tervisekeskus, ema ja lapse tervisekeskus ning spaa. Spiekeroogil on 3500 majutuskohta hotellides, pansionides, eramajutustes, puhkemajades ja tervisekeskustes. 2003. aasta uuringu andmetel külastas saart aastas 64 000 turisti, neist 554 000 jäi ööbima ja 81 000 tulid üheks päevaks. Keskmine külastaja viibis saarel 5,8 päeva.
Hotellide, pansionide ja puhkemajade kõrval on saare lääneosas ka kämping. See on avatud maist septembrini.
Vaatamisväärsused
Vana protestantlik kirik ehitati 1696. aastal ja see on vanim kõigist Ida-Friisi saarte kirikutest. Neitsi Maarja portree kirikus on ilmselt pärit Hispaania armaada laevalt, mis randus Spiekeroogil 1588. aastal.
Drinkeldodenkarkhoff, tuntud ka kui "kodutute kalmistu", on mälestusmärk 1854. aastal uppunud väljarändajate laeva Johanne 84 ohvrile.
Saare muuseumis on väljapanek saare ajaloolistest esemetest, rannikukuurordi arengust ja saare loodusest.
Veider Teokarbimuuseum Kogge majas näitab humoorikat väljapanekut 2000 teokarbist üle maailma.
2007. aastast seisab luitel saksa skulptori Hannes Helmke pronksskulptuur "De Utkieker" (kõrgus 3,50 m): see kujutab meest, kes vaatab merele. Skulptuur sümboliseerib saare väärtuste säilitamist.
Rahvuspargi keskus Wittbülten asub Spiekeroogi külast 2 km idas, liivaluidete ja merilavendliga kaetud soolasoode keskel. Väljapanek näitab kašeloti luustikku ning palju interaktiivseid ja multimeediaobjekte, mis tutvustavad loodeid, saare tekkelugu, elupaiku ja mereimetajate elu.
Üks saare atraktsioone on ka padurannamatkad.
Aprillist septembrini tegutseb vana raudteejaama ja saare lääneotsa vahel hoburaudtee.
-
Vaade külale ja sadamale õhust -
Vana kirik -
Uus kirik -
Hoburaudtee
Viited
- ↑ Alle politisch selbständigen Gemeinden mit ausgewählten Merkmalen am 31.12.2018 (4. Quartal), vaadatud 10.03.2019.
- ↑ Register of German municipalities (2023), vaadatud 16.11.2024.
You must be logged in to post a comment.