Ristluu (ladina keeles os sacrum) on paljudel täiskasvanud selgroogsetel ristluulülidest kokkukasvanud luu.^[1]

Ristluu anatoomia, asend ja morfoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Osal selgroogsetest võib ristluu ka puududa (näiteks tänapäevastel madudel).

Mehe ristluu on naise ristluust pikem, laiem ja suurema kõverusega.

Ristluul eristatakse eesmist (vaagenmine, nõgus) ja tagumist (selgmine, kumer) pinda, ristluu põhimikku (basis ossis sacri) (ülemine laiem osa) ja ristluu tippu (apex ossis sacri) (alumine kitsam osa).

Eesmisel pinnal paiknevaid lülikehade liitumiskohti tähistavad horisontaalsed ristjooned. Ristjooned kulgevad vaagenmiste ristluumulkude (foramina sacralia dorsalia) vahel. Ristluumulgud on ühenduses vertikaalsuunas kulgeva ristluukanaliga (canalis sacralis), mis on lülisambakanali jätk.

Ristluu tagumine ehk selgmine pind on kumer ja varustatud harjadega. Harjad on moodustunud lülijätkete kokkukasvamisel. Keskel asetseb keskpidine ristluuhari (crista sacralis mediana), sellest kummalgi pool paikneb madal vahepealne ristluuhari (crista sacralis intermedia).

Ristluu ühinemiskohal 5. nimmelüliga asub ristluuneem.

Ristluud loetakse tugevaks luuks ning ristluumurde esineb harva, selleks peaks tugev löök tabama otse ristluud.

• Meeli Roosalu. Inimese anatoomia, Kirjastus Koolibri, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
• Terminologia Anatomica : A02.2.05.001: Os sacrum [vertebrae sacrales I - V].Ristluu (ristluulülid).