Plaadikompass on magnetkompass, mille ristkülikukujulisele alusplaadile on kinnitatud magnetilise nõela karp.
Nõela punane ots näitab põhjasuunda, selle järgi keeratakse orienteerumiskaart põhja suunas. Kompassi nõel pöörleb laagerdatud teravikul hermeetilises nõelakarbis, mis on täidetud vedelikuga. Vedelik tagab nõela stabiilse liikumise. Esimese vedelikuga täidetud kompassi valmistas soomlane Tuomas Volhonen 1936 aastal.[1] Kompassinõelu on mitme kuju ja suurusega, millest olenevalt peatub nõel kas kiiremini või aeglasemalt. Samuti oleneb nõela kujust, kui stabiilne on see liikumise pealt suunda jälgides. Pööratava nõelakarbi läbipaistval põhjal on markerid ehk peened jooned, mis keeratakse paralleelseks kaardi põhjasuuna joontega.[2]
Plaadikompassil võivad lisadena olla:
- nurgakraadidega asimuutskaala või värvisektorid;
- millimeeterskaalaga joonlaud;
- mõõtkavaline joonlaud;
- suunanool ja plaadi pikisuunalised abijooned;
- avaused – kolmnurk stardi ja ring kontrollpunkti joonistamiseks kaardile;
- luup kaardipildi suurendamiseks;
- pael kompassi randmele kinnitamiseks.
Viited
- ↑ Arne Kivistik, Tõnu Raid (1986). Orienteeruja käsiraamat. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 24.
- ↑ Tarmo Klaar (2010). Orienteerumisest iseõppijatele. Tallinn. Lk 26.
Välislingid
Kompassitootjaid:
- Silva, Rootsi
- Suunto, Soome
- Moscompass, Venemaa
You must be logged in to post a comment.