Pareidoolia on tajupsühholoogiline fenomen, inimaju kalduvus tõlgendada ümbritsevas loodus- või tehiskeskkonnas esinevaid juhuslikke vorme ja kujundeid talle tuttavate tähenduslike mustrite, seoste ja kujunditena.

Selle fenomeni tõttu tõlgendab nägemismeel juhuslikke kujundeid mõtestatud tähendusliku informatsioonina, luues seoseid seal, kus neid tegelikult ei ole. Tüüpilisteks näideteks on inimesekujulised kaljud ja loomakujulised pilved.^[1]

Pareidoolia on apofeenia alamliik.

Pareidoolia fenomen on andnud ainest paljudele pseudoteaduslikele tõlgendustele. NASA kosmosesondi Viking 1 tehtud ja 1976. aastal avaldatud fotol Marsist on näha inimnägu meenutavat pinnavormi, mida peeti võimalikuks tõendiks varasemast Maa-välisest elust, arvates, et tegu võib olla kunagise tsivilisatsiooni loominguga. Hilisemad, 1998. aastal tehtud täpsemad fotod näitasid, et tegu on siiski vaid lameda mäega.

Näo pareidoolia puhul näeb enamik inimesi meeste nägusid. Soolise kalduvuse põhjus pole teada.^[2]

• 
  Näoga kaarhall Tartus, veebruar 2016
• 
  Kaevukaas Pariisis
• 
  Pappkarp
• 
  Kalju Prantsusmaal
• 
  Kase tüvi
• 
  Elevandikalju Vestmani saarel Islandis
• 
  Mõne lõvilõuasordi kuivanud õied meenutavad tagurpidi inimkolpasid
• 
  Naerunägu meenutavad meteoriitset päritolu järved Vladimiri oblastis Venemaal

• Mustrid looduses
• Rorschachi test
• Mimikri

• Galerii ⟩ Teadlased selgitavad, miks inimene näeb keskkonnas ja objektidel inimnägusid Postimees.ee, 23. august 2020
• Teadlased avastasid naistel ootamatu sünnitusjärgse kõrvalnähu - selle taga on hormoonitaseme tõus Delfi Forte, 14. september 2023