Oskar Klein (15. september 1894 Stockholm – 5. veebruar 1977 Danderydi vald) oli rootsi füüsikateoreetik.

Ta oli Stockholmi Ülikooli professor. Ta andis panuse Kaluza-Kleini teooriasse. Selle teooria ideed leidsid rakendust ja arendati edasi stringiteoorias.

Klein on ka Schrödingeri võrrandi relativistliku versiooni Kleini-Gordoni võrrandi loojaid (1927).

1965. aastal esitas ta koos Hannes Alfvéniga Suure Paugu teooriale alternatiivse kosmoloogilise mudeli (Alfvéni-Kleini kosmoloogia).

1910. aastal võttis Svante Arrhenius ta enda juurde tööle Nobeli instituuti. 1912. aastal avaldas ta oma esimese teadusartikli. Pärast sõda jätkas ta koostööd Arrheniusega füüsikalise keemia valdkonnas. Aastatel 1917–1921 töötas ta Kopenhaageni Ülikoolis Niels Bohri juures. Doktorikraadi sai ta 1921. aastal Stockholms högskolas (praegu Stockholmi Ülikool). Aastatel 1923–1925 töötas ta Michigani Ülikoolis õppejõuna^[1], 1926. aastast dotsendina Lundi Ülikoolis. 1930. aastal sai ta professuuri Stockholms högskolas (sai ülikooli staatuse 1960. aastal). Oskar Klein emeriteerus 1962. aastal.

• 1945 – valiti Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liikmeks
• 1959 – Max Plancki medal

Tema auks annab Stockholmi Ülikool välja Oskar Kleini medalit.

Tema vend etnoloog Ernst Klein uuris 1923. aastal rannarootslasi Ruhnul.

• Oskar Klein. history.mcs.st-andrews.ac.uk
• Quantentheorie und fünfdimensionale Relativitätstheorie. link.springer.com