Viisade ja välismaalaste registreerimise osakond (vene keeles Отдел виз и регистрации; lühend ОВИР, OVIR) oli NSV Liidu Siseministeeriumi ja liiduvabariikide siseministeeriumite allüksus NSV Liidus ning selle õigusjärglases Venemaa Föderatsioonis aastatel 1935–2005. Viisade ja välismaalaste registreerimise osakondades registreeriti NSV Liitu ja Venemaale saabuvaid välismaalasi ning väljastati dokumente NSV Liidust ja Venemaalt alaliselt väljarändavatele kodanikele.

Sotsialistlike riikide külastamiseks polnud sissesõiduviisat vaja. Teistesse riikidesse sõiduks pidi Nõukogude kodanik taotlema väljasõiduloa. Viisa saamiseks oli vaja esitada reisi põhjendus (küllakutse, turismituusik, kiri asutuselt välislähetusse saatmise kohta), põhjalik ankeet kahes eksemplaris, töö- või õppekohast saadud iseloomustuskiri, välispassi originaal ja ühelt poolt täidetud margiga postkaart.

1960.–1980. aastatel ei peetud Nõukogude ühiskonnas inimese soovi NSV Liidust seaduslikult välja rännata enam kuriteoks, kuid ametivõimud käsitlesid seda kaaskodanike reetmisena. Väljasõiduavalduse esitamise ja läbivaatamise protsessiga kaasnes palju bürokraatlikke formaalsusi ja viivitusi, mille eesmärk oli muuta väljaränne võimalikult keerukaks.

NSV Liidu kodakondsuse äravõtmine võis toimuda erandjuhtudel NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi otsusega, kui isik "oli pannud toime teo, mis häbistab NSV Liidu kodaniku kõrget nimetust ja kahjustab NSV Liidu mainet või riiklikku julgeolekut". Näiteks võeti 1987. aastal Nõukogude kodakondsus välismaalt naasmata jätnud Valdo Randperelt.

1970.–1980. aastatel tekkis mitteametlik termin otkaznik (отказник; sõnast отказ, 'keeldumine'). Selle sõnaga kutsuti Nõukogude kodanikke, kellele võimud keeldusid andmast NSV Liidust väljasõitmise luba.