Muusikaline kirjeldus
Muusikaline kirjeldus (inglise keeles underscoring) on muusika kompositsioonimeetod, mida rakendatakse põhiliselt filmi sündmusi, tegevust ja tegelaste tundeid sünkroonitult parafraseeriva filmimuusika loomisel.
Muusikalise kirjelduse tüüpilisemateks esindajateks on Hollywoodi filmihelilooja Max Steiner.
Tänapäeva mängufilmis leiab muusikalist kirjeldust harva, seda kasutatakse rohkem animafilmides ja komöödiafilmides.
Muusikaline kirjeldus toimib tavaliselt koos erinevate filmi tegevusega sünkroonitult seotud mürade jäljendamise ja stiliseerimisega ning seda kasutatakse tegelaste karakterite, filmi sündmuste tempo, tegevuste või meeleolude rõhutamiseks. Muusikaline kirjeldus kui kompositsioonimeetod kujutab endast helide matkimise ja kõlamaalingu segu. Tihti rõhutatakse standardsete muusikalise kirjelduse vahendite ja teatud muusikainstrumentide abil ka filmi tegevuskohta, näiteks:
| Instrument | Klišeelik kasutusvaldkond |
|---|---|
| akordion | Pariis, sadam, klišeelik seotus nö „paadimeheklaveriga“ |
| balalaika | Venemaa, rahvalikkus |
| torupill | Šotimaa, valjud, läbitungivad meloodiad |
| metsasarv | jaht, mets, postitõld |
| kastanjetid | Hispaania, klišeelikult seotud akustilise kitarri rütmidega |
| suupill | vesi, purjetamine |
Muusikalise kirjelduse ekstreemseks näiteks on n-ö mikihiiretamine (Mickey-Mousing), mille puhul muusika ei ole enam tegevuse täienduseks, vaid on otsene füüsilise liikumise kirjeldaja: näiteks trepist üles või alla liikumisele vastavad üles või alla kulgevad passaažid ning tegevustes toimuvaid käänakuid tähistavad sünkroonitud rütmilised aktsendid.
Vaata ka
Kirjandus
- Claudia Bullerjahn: Grundlagen der Wirkung von Filmmusik. Wissner, Augsburg 2001. ISBN 3-89639-230-1.
Välislingid
- „Underscoring in Abgrenzung zu Mood- und Leitmotivtechnik am Beispiel des Filmes ‚Indiana Jones – Der letzte Kreuzzug‘“ – Jessen Mordhorst, Martin-Luther-Universität Halle-Wittenberg, Institut für Medien, Kommunikation & Sport, 2004