Mehis Viru (sündinud 27. märtsil 1963 Tartus) on eesti sporditeadlane ja endine kergejõustikutreener.

Elulugu

Viru on lõpetanud 1981. aastal Miina Härma nimelise Tartu 2. Keskkooli ja 1985. aastal Tartu Riikliku Ülikooli (kehakultuuriteaduskonnas).[1]

Ta on töötanud 1990–2003 Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna vanemteadurina ning 2003–2023 Tartu Ülikooli kiirus- ja jõualade didaktika dotsendi ja lektorina. Bioloogiakandidaat (1990).[1]

Harrastanud kergejõustikku, tulnud 1988. aastal kaugushüppes tulemusega 7.53 Eesti meistriks, sisemeistrivõistlustel saanud 1988. aastal hõbe- ja 1984. aastal pronksmedali. Aastatel 1992–2023 töötas Tartu Kalevi kergejõustikutreenerina (7. kutsetase, 2006–2025).[1]

Mehis ja Kersti Viru juhendatud sportlasi: Kaire Leibak, Mirjam Liimask, Liane Pintsaar, Sirkka-Liisa Kivine, Jaak-Heinrich Jagor, Karmen Bruus, Marielle Kleemeier.

Ühiskondlik tegevus

Mehis Viru on olnud 1998. aastast Eesti Olümpiaakadeemia juhatuse ja 2007–2023 Tartu spordiseltsi Kalev juhatuse liige. Aastatel 2004–2017 oli ta Eesti Kergejõustikuliidu juhatuse liige ja volikogu aseesimees, 2005–2006 EOK esindajate kogu liige.[1]

Loominguline tegevus

Temalt on ilmunud üle 125 teadusliku artikli. Teadustöö põhisuunad: sportliku treeningu spetsiifiline mõju, treeningu seire ja ületreening; ainevahetuse hormonaalregulatsioon kehalise pingutuse ajal. Viru on Eesti Olümpiaakadeemia väljaande Acta Academiae Olympiquae Estoniae ning ajakirjade Coaching and Sport Science Journal (Itaalia) ja International Journal of Sports Science and Coaching (Inglismaa) toimetuskolleegiumi liige.[1]

Tegutsemiskeeld

15. veebruaril 2023 otsustas Eesti Kergejõustikuliidu juhatus määrata Mehis Virule kergejõustikus tähtajatu tegutsemiskeelu.[2] Otsus põhines treenerite eetikakoodeksi p III(2) ja III(3) nõuete rikkumisel. Mehis Viru on korduvalt ja pika perioodi jooksul oluliselt rikkunud treenerite eetikakoodeksi nõudeid ning treeneri kutsenõudeid. Tema rikkumised on sellise iseloomuga, et kergejõustikuliidu juhatuse hinnangul ei sobi ta töötama treenerina ega muu spordipersonalina. Mehis ja Kersti Viru juhendatava Karmen Bruusi ja tema vanemate arvates on süüdistused arusaamatud ning nad nimetavad lugu pahatahtlikuks laimukampaaniaks.[3]

2025. aasta veebruaris tunnistas Eesti olümpiakomitee (EOK) treenerite kutsekomisjon kehtetuks Mehis Viru kutsetunnistuse (EKR 7), sest tema tegevus ei vasta kutsestandardiga sätestatud normidele.[4]

27. juunil 2023 pidas politsei Viru kinni kahtlustatuna enda juhendavate sportlaste suguühtele mõjutamises.[5] Lõuna ringkonnaprokuratuur algatas 2024. aasta lõpus kriminaalasja, milles esitas Mehis Virule süüdistuse suguühtele ja muule sugulise iseloomuga teole sundimises.[6][7]

Tunnustus

Isiklikku

Tema isa oli Atko-Meeme Viru. Tema abikaasa on kergejõustikutreener Kersti Viru, kes on alates 2010. aastast samuti 7. kutsetasemega treener.

Rahvaterviseteadlane Maarike Harro oli tema õde.[viide?]

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 https://www.esbl.ee/biograafia/Mehis_Viru
  2. ↑ ERR (16. veebruar 2023). "Viru endine õpilane süüdistas treenerit seksuaalses ja vaimses ahistamises". ERR. Vaadatud 30. detsembril 2024.
  3. ↑ "Ahistamisskandaali sattunud Karmen Bruus: süüdistused minu treeneri vastu on mulle arusaamatud" Delfi sport, 15. veebruar 2023
  4. ↑ ERR (27. veebruar 2025). "EOK komisjon tunnistas kehtetuks Mehis Viru kutsetunnistuse". ERR. Vaadatud 27. veebruaril 2025.
  5. ↑ "Politsei pidas Mehis Viru kinni" ERR sport, 27. juuni 2023
  6. ↑ "Prokuratuur esitas Mehis Virule süüdistuse" ERR sport, 30. detsember 2024
  7. ↑ "Prokuratuur esitas Mehis Virule süüdistuse: ta sundis üht sportlast endaga korduvalt tahtevastaselt seksuaalvahekorda". www.ohtuleht.ee. Vaadatud 30. detsembril 2024.
  8. ↑ "Tartu Ülikooli aumärgi kavalerid". Tartu Ülikool. Vaadatud 9. märtsil 2025.

Välislingid

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Mehis_Viru
No tags for this post.