M134 Minigun on Ameerika Ühendriikide Gatling-tüüpi kuulipilduja. See kasutab laskemoona 7.62×51mm NATO ning kuue roteeruva toru tõttu on selle laskekiirus suur (2000–6000 lasku minutis).[1] Relv töötab välise jõuallika, tavaliselt elektrimootori, toel. "Mini" relvanimes viitab selle väiksusele võrreldes vanemate sarnaste mudelitega, nagu M61 Vulcan. Samuti kasutab Minigun tavalist püssimoona, mitte 20-mm automaatkahuri moona.

Nimetuse "Minigun" võttis kasutusele relva M134 konstrueerinud General Electric, kuid rahvasuus on hakatud sama nimega kutsuma kõiki välise jõuallikaga ning mitme roteeruva toruga relvi.

Kasutajad

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "Dillon Aero M134D Minigun Weapon System" (press video). Shooting Resources. Jaanuar 20, 2013. Originaali arhiivikoopia seisuga november 13, 2021.Mall:Cbignore

Allikad

  • Ballad, Jack S. Development and Employment of Fixed-Wing Gunships, 1962–1972. Washington, D.C.: Office of Air Force History, United States Air Force, 1982.
  • Davis, Larry. Gunships: A Pictorial History of Spooky. TX: Squadron/Signal Publications, 1982. ISBN 0-89747-123-7.
  • Gervasi, Tom. Arsenal of Democracy III: America's War Machine, the Pursuit of Global Dominance. New York: Grove Press, Inc, 1984. ISBN 0-394-54102-2.
  • Gunston, Bill. The Illustrated Encyclopedia of Aircraft Armament. New York: Orion Books, 1988. ISBN 0-517-56607-9.
  • Jane's Weapon Systems, 1986–1987. Ronald T Pretty, Ed. London: Jane's Publishing Company, Ltd, 1986. ISBN 0-7106-0832-2.
  • United States. Headquarters, Department of the Army. FM 1–40 Attack Helicopter Gunnery. Washington, D.C.: Headquarters, Department of the Army, 1969.
Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/M134_Minigun
No tags for this post.