Louis Isadore Kahn (sünninimi Itze-Leib Schmuilowsky; 20. veebruar^[1] 1901 Kuressaare – 17. märts 1974 New York) oli Eestis sündinud juudi päritolu Ameerika Ühendriikide arhitekt, maalikunstnik, disainer, muusik ja filosoof^[1].

Ta sündis finantsametniku Leib Schmuilowsky (hilisema nimega Leopold Kahn) peres, tõenäoliselt Saaremaal, kuid sünnikoht ei ole päris täpselt teada ka sündide raamatu sissekannete järgi. Kindel on, et esimesed viis aastat elas ta Saaremaal.^[2] Kahn alustas joonistamist söega.^[1]

Lapsena Saaremaal tuleõnnetusse sattununa tekkisid tal näole armid.^[1]

„Ta mäletas veel imepäraseid valgeid öid, kiviseid randu ning eineid, mis koosnesid väikestest punaseist kartuleist ja lestakalast. Kahn mainis sageli, et tema soontes voolab vähemalt 25% "head eesti verd" ning nimetas alati oma sünnikohana Eestit ja mitte Venemaad, nagu mõnikord ekslikult märgitakse. “

– August E. Komendant, Kahni kaastöötaja alates 1957. aastast^[2]

„Kahn suhtus arhitektuuri otsekui religiooni ning iga uus ehitis oli tema jaoks nagu tempel, püha ja pisut müstiline“

– August Komendant

„See, mis oli, on alati olnud.

See, mis on, on alati olnud.

See, mis tuleb, on alati olnud.“

– Louis Kahn

Tulevase suurkuju loomingule avaldas mõju lapsepõlves nähtud monumentaalne stiilipuhas Kuressaare linnus. Seda on tunnistanud nii Kahn ise kui tema loomingu uurijad.^[2]

1906. aastal emigreerus pere USA-sse eesmärgiga vältida Kahni isa värbamist Vene-Jaapani sõtta^[1]. USA-s võttis pere omale uueks perekonnanimeks Kahn.^[1] Kahn kasvas üles Philadelphias ja sai USA kodakondsuse 1914. aastal.

1929. aastal külastas ta Eestit ning Saaremaad Euroopa töö- ja õppereisi käigus^[1].

Ta õppis Pennsylvania ülikooli kaunite kunstide koolis^[1]. Teda juhendas arhitekt ja tööstusdisainer Paul Philippe Cret. Kahn oli samas ülikoolis professor aastast 1955, kuid täiendas end ka Euroopas. Lisaks oli ta Yale’i arhitektuurikooli professor.^[1]

Kahni peetakse 20. sajandi üheks olulisemaks arhitektiks. Ta arendas välja oma arhitektuurifilosoofia.^[3] Kahni hooneid iseloomustavad lihtsad suursuguselt monumentaalsed vormid, palju betooni ja loomulikku valgust.^[4][5] Kahni tähtteosed pärinevad 1960. aastatest. Kahn on projekteerinud paar sünagoogi.^[1]

Kahn suri müokardi infarkti tagajärjel New Yorkis Pennsylvania raudteejaamas, olles koju saabumas India tööreisilt. Temaga kaasas olnud kohvris olid kavandid ja lepinguprojektid.^[1]

• 
  Bangladeshi parlamendihoone
• 
  Salk Institute
• 
  Kimbelli kunstimuuseum
• 
  Yale Center for British Art
• 
  Indian Institute of Management Ahmedabad

• 1964 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia liikmeks
• 1971 – Ameerika Arhitektide Instituudi kuldmedal
• 1972 – Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi kuninglik kuldmedal

Kahni poeg Nathaniel on teinud temast dokumentaalfilmi "Minu arhitekt".^[1]

Filmis "Häbitu ettepanek" mainib tegelaskuju Woody Harrelson Kahni järgmiselt: "Kahni arvates tahaks isegi tellis endast midagi rohkemat kujutada.".^[1]

Helilooja Lewis Spratlan kujutab oma kammerooperis "Arhitekt" Kahni peategelasena.^[1]

Philadelphias on Louis Kahni nimeline park.^[1]

Kahnil on poeg Nathaniel.^[1]

• August E. Komendant. "18 Years with Architect Louis I. Kahn". Englewood (New Jersey): Aloray, 1975. ISBN 978-0-913690-06-2
• August Komendant. "18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga". Toimetanud Carl-Dag Lige ja Tiit Masso. Tõlkinud Epp Aareleid. Tallinn: In Nomine, 2019. 208 lk, ISBN 978-9949015405

• Louis Kahn (inglise keeles)
• Kahni looming (inglise keeles)
• Louis Kahn, architect (dokumentaalfilm, inglise keeles)
• Louis Kahn - My architect (lühiülevaade pildis - abikaasad, lapsed, tuntud hooned)
• My Architect, a son´s Journey Film (Louis Kahn) (inglise keeles)
• Olavi Pesti. "Ei saa me läbi Kahnita". Sirp, 15. juuni 2012
• Ehituskunst, Eesti Kunstiakadeemia. 47-48 Louis I. Kahn