Looduskesksus ehk ökotsentrism on keskkonnaeetika mõttemuster, mis inimühiskonna ja looduse suhete konstrueerimisel lähtub loodusele omistatavatest õigustest ja vajadustest[1]. Looduskesksuse vastand on inimkesksus.

Ökotsentrismiga kattub osaliselt mõiste "biotsentrism", nende eristus on kirjanduses sageli hägune. Mõned allikad väidavad, et ökotsentrism väärtustab nii elus- kui eluta süsteeme (ökosfääri), biotsentrism aga eelkõige elussüsteeme (biosfääri)[2].

Looduskesksuse rõhutamine on keskkonnapoliitilistes säästvat arengut põhjendavates aruteludes sageli edukas vahend, sest emotsionaalselt ja sümboli mõttes on "looduskesksus" mõjuv mõiste[1].

Kõige põhilisemaks lahknevuseks keskkonnakaitse mõtesta­misel peetakse jätkuvalt inimkesksuse ja looduskesk­suse eristamist[3]. Looduskeskne mõtteviis eeldab kõigi eluvormide väärtustamist, neile omase "sisemise väärtuse" ja elueesmärgi tunnustamist - seega, inimene kui üks paljudest eluvormidest peaks esmalt mõtlema sellele, kuivõrd tal ikka on õigust teistega manipuleerida.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 3.02.2010)
  2. ↑ The Oxford Pocket Dictionary of Current English, 2009. Encyclopedia.com [2] (vaadatud 11.08.2011)
  3. ↑ Dunlap, R. & K. Van Libre, 1978. The "New Environmental Paradigm": A proposed measuring instrument and preliminary results. Journal of Envi­ronmental Education

Kirjandus

Allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Looduskesksus
No tags for this post.