Ljudmila Ulitskaja (sündinud 21. veebruaril 1943 Davlekanovos Baškortostanis) on vene kirjanik, kelle teoseid on tõlgitud 25 keelde.

Ljudmila Ulitskaja sündis Baškortostanis, kus ta vanemad olid sõja eest evakuatsioonis. Tema vanaisa oli aastatel 1931–1941 represseeritud ja oli aastast 1948 vangis. Pärast sõja lõppu kolis pere Moskvasse, kus Ulitskaja lõpetas keskkooli ja 1967. aastal Moskva Riikliku Ülikooli bioloogina.

Kuni 1970. aastani töötas ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia Üldise Geneetika Instituudis (в Институте общей генетики АН СССР), seejärel oli Juudi Muusikalises Kammerteatris kirjandusala juhataja.

Ta on kirjutanud esseid, laste- ja nukunäidendeid, raadioinstseneeringuid ning tõlkinud luuletusi mongoli keelest.

• 2001 Vene Booker
• 2014 Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
• 2023 Erich Maria Remarque'i rahuauhind^[1]

• "Lõbus matus". Tallinn, Tänapäev, 2006. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
• "Kukotski juhtum". Tallinn, Tänapäev, 2008. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa
• "Medeia ja tema lapsed". Tallinn, Tänapäev, 2009. Vene keelest tõlkinud Vilma Matsov ja Veronika Einberg
• "Imaago". Tallinn, Tänapäev, 2011. Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa
• "Daniel Stein, tõlkija", Tallinn, Tänapäev, 2013. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
• "Siiralt teie Šurik", Tallinn, Tänapäev, 2017. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson
• "Sonjake. Lõbus matus", Tallinn, Tänapäev, 2019. Vene keelest tõlkinud Ilona Martson

Ljudmila Ulitskaja on kolmandat korda abielus, tema kolmas abikaasa on skulptor Andrei Krassulin; teisest abielust on tal kaks poega, kellest üks on džässmuusik, aga praegu töötab sünkroontõlgina; teine poeg tegeleb äriga.