Liguuria vabariik (itaalia keeles Repubblica Ligure) oli lühikest aega eksisteerinud Prantsusmaa tütarvabariik, mille moodustas Napoleon I 1797. aasta 14. juunil.^[1] Vabariik koosnes suuremat osa Põhja-Itaalia Liguuria piirkonnast hõlmanud endisest Genova vabariigist ja selle territooriumil olnud väikestest Savoia dünastiale kuulunud Saksa-Rooma riigi läänidest. Vabariigi esimene konstitutsioon kuulutati välja 1797. aasta 22. detsembril, pannes ühtlasi aluse Prantsusmaa Direktooriumile alluvale vabariigile.

Aastal 1800 okupeerisid vabariiki lühikest aega Austria väed, kuid Napoleon I naasis peagi oma armeega. Aastal 1801 anti välja uus konstitutsioon, millega rajati varasema Genova vabariigi omadega sarnasemad institutsioonid, sealhulgas senati presidendi Genova doodži oma.

1805. aasta juunis annekteeris Prantsusmaa piirkonna ning selle territooriumist moodustati kolm departemangu: Apennins, Gênes ja Montenotte. Pärast Napoleoni valitsemisaja lõppu taastati vabariik 1814. aastal ajavahemikuks 28. aprillist 28. juulini.

Viini kongressi (1814–1815) järel anti piirkond Sardiinia kuningriigile ja riik annekteeriti 3. jaanuaril 1815.

Liguuria vabariik kasutas traditsioonilist Genova lippu punase ristiga valgel taustal. Vabariigi seadusandlikuks koguks oli Liguuria seadusandlik nõukogu, mis koosnes kahest kojast: seenioride nõukogu ja nn kuuekümne nõukogu.

Vabariigi lühikese aja jooksul oli riigis kolm erinevat täidesaatvat võimu:

• aastatel 1797–1800 Liguuria Direktoorium;
• aastatel 1800–1802 valitsuse ajutine komisjon ja
• aastatel 1802–1805 Genova doodž Girolamo Durazzo.

• Genova vabariik
• Prantsusmaa tütarvabariik