Lendur ehk piloot (itaalia keeles pilota) on vajaliku koolituse ja oskustega, nõutava ametliku loaga pädev isik, kes olles ise lennuki, helikopteri või muu lennuvahendi juhtkabiinis, juhib seda.

• Purilennuki pilooditunnistuse (GPL, inglise keeles Glider Pilot Licence) saab juba 16-aastane lennukursused lõpetanud õpilane.
• Reisilennufirmades töötavad liinilendudel ametipiloodi litsentsiga piloodid (ATPL, inglise keeles Airline Transport Pilot Licence).^[1]
• Sõjaväelendurid saavad oma oskused sõjalennukoolides.
• Kommertspiloodi litsentsi (CPL, inglise keeles Commercial Pilot Licence) väljastavad riikide lennuametid ICAO nõuete alusel.
• Erapiloodi litsentsi (PPL, inglise keeles Private Pilot Licence) saab vastavalt ICAO nõuetele kohalik lennuamet väljastada alates 17-aastasele õppeprogrammi läbinud ja teooria- ning lennueksami sooritanud kandidaadile.

Lenduriks saab Eestis õppida Eesti Lennuakadeemias või mõnes erakoolis. Enne Lennuakadeemiasse vastuvõtmist tehakse ametisobivuskontroll: psühholoogilised katsed, mälu ja reageerimiskiiruse test ning vestlus. Lennuakadeemia 4-aastane õpe on tasuta ja lõpetaja saab kõrghariduse.

Erapiloot peab omama teadmisi ja teda eksamineeritakse järgnevas üheksas õppeaines:

• Meteoroloogia
• Navigatsioon
• Lennundusõigus
• Kommunikatsioon (raadioside)
• Aerodünaamika
• Operatsioonilised protseduurid
• Lennuplaneerimine ja suutlikkusnäitajad
• Üldine teave lennuki ehitusest ja seadmetest
• Inimfaktor (inimese füsioloogilised võimed ja piirid)

Eksamite sooritamiseks on 4 katset, sooritatuks loetakse skoor 75%.

Ametilenduril lisandub veel 5 keerukat õppeainet.

Enne liinilendudele asumist peab piloot õppe käigus lendama kindla arvu tunde. Tavaliselt on nõutakse lennuki kaptenilt vähemalt 1500 lennutundi, teisel piloodil vähem. Suur osa tundidest peab olema instrumentaallend.

Instrumentaallend tähendab lennuki juhtimist silmsideta maapinnaga ja horisonti nägemata, ainult lennuki näidikute järgi.

Selle vastand on visuaallend. See tähendab, et piloodil on võimalik määrata lennuki asendit maapinna ja/või horisondi suhtes ehk visuaalselt. Kui silmside lennukist maapinnaga puudub, orienteerub (määrab lennusuuna ehk navigeerib) piloot raadioseadmete abil.

Enne väljalendu toimub brifing ehk eelseisva lennutingimuste ja infoga tutvumine. Lennuki kapten jagab teisele piloodile ja lennusaatjatele vajalikku teavet, kordab üle kohustused ja reeglid, et lend sujuks plaanipäraselt. Kapten teeb lennu eel ringkäiguga lennuki välise ülevaatuse.

Lendurite kohustused lennu ajal:

• teatama juhtimiskeskusesse süsteemide vigadest või lennuki vigastustest;
• taotlema õhkutõusmisluba lennujuhilt ja kooskõlastama maandumisplaani;
• hoidma ühendust ja infovahetust lennujuhtidega ning teiste lähikondsete lennukitega;
• juhtima lennukit teise piloodiga vaheldumisi, et püsida värske ja ergas.^[2][2]

Liinilendurite ametioskused nähtuvad auastmetest nende vormiriietusel, mõningane sarnasus sõjaväeliste auastmetega. Auastmetunnused paiknevad vormirõivastuse õlgadel. Kahe triibuga pagunit kannab noorempiloot, kes alles omandab oskusi või litsentsiga piloot, kellel puudub vajalik hulk lennutunde. Kolme triibuga pagun on esimesel ohvitseril, kes istub kabiinis parempoolsel istmel. Nelja triibuga pagunid on kaptenil, kes istub lennuki kabiinis vasakul istmel. Kogu võim lennuki pardal kuulub kaptenile, kes on lennu eest vastutav. Kapten seab paika kohustused ja teda peab lennukis toimuvast informeerima.^[3]

• Katselendur
• Lendamine
• Lennujuht
• Lennuäss