Kuradisild on betoonist jalakäijate sild Tartu kesklinnas Toomemäel. Sild ehitati Romanovite valitsemisaja juubeliks 1913. aastal.

20. sajandi algusest on see üks väheseid säilinud betoonsildasid Eestis. Käigutee toetub tugipostide abil kahele saledale kandekaarele. Silla kehand on massiivne, ent rinnatist liigendavad kassetid ja istenishid. Tumedaks luitunud sild on ehitismälestisena muinsuskaitse all aastast 1997.^[1]

Silla otstest mõlemale poole suunduvad kõnniteed on jäänud üsnagi rääma. Vana Anatoomikumi eest kulgevad need ühtse sirgjoonena kunagise kliinikuhooneni aadressil Lossi 21. Tartu muldkindlustusvööndile omaselt on Toomeorgu ulatuva sälkse vallikraavi lähiümbruskond üpris sünge, mida ilmestavad keskpargi juurest algavas rohekoridoris kõrge haljastusega vanemaealised ja suurekasvulised vahtrapuud.^[2]

1809. aastal ehitati silla praegusesse asukohta esimene puitsild. Uusgootika võlve jäljendava puitkonstruktsiooni projekteeris Tartu Ülikooli arhitekt Johann Wilhelm Krause.

1842–1844 ehitati lagunenud silla asemele uus ühesildne puitsild Johann Gottlieb Köningsmanni projekti järgi. See sild lammutati 1903. aastal.^[1]

Saksa keeles nimetati silda Toome sillaks (die Dombrücke), teiseks Toome sillaks (die zweite Dombrücke) või vanaks Toome sillaks (die alte Dombrücke). Tollased ajalehed kinnitavad, et kõnekeeles nimetati kuradisillaks juba betoonsillale eelnenud puitsilda. Nimi võib pärineda vastandusest läheduses asuva Inglisillaga.^[3]

Rootsi ajast pärinevate Karl X Gustavi ja Gustav II Adolfi nime kandnud bastionite ehk nii-öeldud mäerinnakute vahelt ületab sild just läbipääsuteed kunagisse ülalinna. Kiek in de Köki nimelise kaitsetorni endisel asukohal tõuseb tee Toomele. Neemkõrgendikku eraldabki eespool sälknevast süvendist vallkindlustustele toetuv ning eritasandil ristuv sillaületus. Põhjasõja laastamisteni asus vahetus läheduses lisaks Toomevärav, ja selle kõrval eeslinnuse müüris Söetorn.^[viide?]

Romanovite dünastia 300. aastapäeva pidustusteks valmis arstiteaduse professori ja kirurgi Werner Zoege von Manteuffeli eestvedamisel praegune ühesildne betoonsild. Silla projekteeris Tartu linnaarhitekti Arved Eichhorni ning ehitas Liivimaa maakultuuri büroo ehitusosakond.^[4]

Silla külgedele paigaldati Constanze von Wetter-Rosenthali loodud pronksreljeefid: Toome-poolsele küljel pärg koos juubelit tähistavate aastaarvudega 1613 ja 1913 ning Toomeoru-poolsel küljel Aleksander I pronksreljeef koos ladinakeelse kirjaga Alexandro Primo,^{[5] [1]}

Betoonsild avati 14. septembril (vkj 1. septembril) 1913 Romanovite dünastia juubelipidustusteks.^[3] Silla ametlikuks nimeks pandi Aleksander I sild (saksa keeles Alexander-Brücke).

• Kiek in de Kök (Tartu)

• Kuradisild andmebaasis "Tartu ilukirjanduses"
• Kuradisild kultuurimälestiste riiklikus registris
• Hillar Palamets "Sada aastat kolmandat Kuradisilda" Tartu Ekspress, 12/09/2013
• Rene Levoll "100 aastat Kuradisilda ehk ühe vana foto lugu" Horisont 4/2013