Kriminaalpsühholoogia on psühholoogia haru, mis uurib kriminaalkurjategijate tahet, mõtteid, kavatsusi ja reaktsioone seoses kuritegeliku käitumisega.^[1]

Kriminaalpsühholoogiat saab määratleda kui teadust, mis aitab uurimisasutustel oma missiooni tõhusamalt täita, rakendades psühholoogilisi teadmisi. Kriminaalpsühholoogiale spetsialiseerunud psühholoogid keskenduvad peamiselt õigusrikkujatele, osaledes mitmesugustes uurimisega seotud tegevustes, alates kurjategija profiili loomise protsessist kuni kohtuprotsesside läbiviimise ja inimeste psühholoogilise testimiseni.^[2]

Kriminaalpsühholoogia tekkeajaks võib pidada 20. sajandi algust, kui psühholoogid hakkasid pakkuma kuritegeliku käitumise psühholoogilisi väljavaateid ja mõtlema kuritegevuste põhjustele. Saksa psühholoogi Hugo Münsterbergi peetakse kriminaalpsühholoogia algatajaks, tema teosed 19.–20. sajandist on psühholoogidele endiselt väga kasulikud. 20. sajandi algusest on kriminaalpsühholoogide roll kogu kuritegevusevastases võitluses kiiresti kasvanud ning tänapäeval on nende töö kõigis arenenud riikides kõrgelt hinnatud.^[2]

Professor Lionel Haward, üks juhtivaid Suurbritannia kriminaalpsühholooge, kirjeldas 1981. aastal nelja viisi, kuidas psühholoog võib kriminaalmenetluses professionaalselt osaleda. Need viisid on järgmised.

• Kliiniline – psühholoogil tuleb anda kliiniline hinnang üksikisiku vaimsele seisundile. Psühholoog võib kasutada hindamisel erinevaid hindamisvahendeid, intervjuusid või psühhomeetrilisi tööriistu. Psühholoogi hinnangud võivad aidata politseil või muudel sarnastel uurimisasutustel kindlaks teha, kuidas kõnealust isikut menetleda. Psühholoogi hinnangud aitavad välja selgitada, kas isik on võimeline kohtuprotsessil osalema, samuti aitavad psühholoogi hinnangud mõista isiku mentaalset haigust, mis on seotud tema arusaamisega kohtuprotsessist.

• Eksperimentaalne – psühholoogi ülesanne on teha uuringuid, et anda olukorra kohta lisateavet. Uuringud hõlmavad eksperimentaalseid katseid asjaolude illustreerimiseks või kohtutele lisainformatsiooni edastamist.

• Kindlustusmatemaatiline – psühholoogid kasutavad statistikat, et anda kohtule olulist informatsiooni, mis on seotud isiku asjaoludega. Näiteks võib psühholoogilt küsida sündmuse tekkimise tõenäosuse kohta, mistõttu küsivad kohtud, kui suur on tõenäosus, et isik saab uue kohtuotsuse, kui kohus on eelmise tagasi lükanud.

• Nõuandev – psühholoog võib anda politseile nõu, kuidas menetlust jätkata. Milline on parim viis isikut intervjueerida, et jõuda vajaliku informatsioonini?^[2]

• Kuritegevuse analüüs – kriminaalpsühholoogia valdkond hõlmab enamasti juhtumite sidumist. Juhtumite sidumise protsess hõlmab rikkumiste toimepanemise käitumise analüüsimist mõnes konkreetses olukorras ning andmebaasiga andmete võrdlemist omavahel sarnaste kuritegudega.

• Kurjategija profiil – kriminaalpsühholoogid kasutavad kuriteopaigast saadud teavet, et teha järeldusi kurjategija iseloomu kohta. Kokkuvõttes tuleb vastata küsimustele, nagu näiteks: kas kuritegu oli planeeritud või oli see impulsiivne tegu tugevate emotsionaalsete asjaolude tõttu? Milline on süüdlase ligikaudne vanus? Kas kurjategija elab kuritegelikus piirkonnas?^[3] Mis on kurjategija sugu? Enamasti on sellised teabeallikad uurijatele väga kasulikud, kuna need aitavad kriminaalmenetlejatel oma ressursse tõhusamalt suunata.

• Intervjuu – juhtumi kohta täpse ja usaldusväärse teabe kogumiseks on inimeste (tunnistajate või õigusrikkujate) intervjueerimine ülimalt tähtis. Oluline on mõista, et iga inimene vajab intervjueerimisel erinevat lähenemist – näiteks kuriteo tunnistajaks olev laps võib anda väga kasulikku teavet, kuid stressi tõttu, mida läbielatu võis temas tekitada, peab teda intervjueerima väga ettevaatlikult.

• Õigusrikkujate rehabilitatsioon – kriminaalpsühholoogi roll ei ole ainult aidata politseil kedagi vangistada. Enamikus riikides on ühiskond ja valitsus mures selle pärast, kuidas kinnipeetav pärast vanglast vabanemist uuesti ühiskonnas hakkama saab. Selle mure lahendamiseks teevad valitsuse pädevad organid kriminaalpsühholoogidega koostööd ja määravad kindlaks konkreetsed sammud, mis aitavad kurjategijatel leida oma koha ühiskonnas.^[2]

Kohtuekspertiisi psühhiaatria jaoks on olulisim küsimus see, milline patsient saab kurjategijaks. Teine peamine küsimus on, kas esimesena pandi toime kuritegu või tekkis vaimne häire. Kriminaal- ja kohtuekspertiisi psühholoogid võivad kaaluda ka järgmisi küsimusi:

1. Kas vaimne häire esineb praegu? Kas see esines inimesel juba kuriteo ajal?
2. Milline on kurjategija vastutuse tase? Kuivõrd on kurjategija võimeline oma tegude eest vastutama?
3. Kui suur on järjekordse õigusrikkumise oht ja millised riskitegurid on seotud?
4. Kas ravi on võimalik, et vähendada järjekordset õigusrikkumise ohtu?^[4]