Kriminaalpolitsei Peavalitsus oli Eesti kriminaalpolitsei keskasutus aastatel 1920–1924.

Kriminaalpolitsei peavalitsuse ülesanneteks olid: 1) Kriminaalpolitsei tegevuse üleüldine korraldamine ja juhtimine; 2) sellekohaste juhtnööride, korralduste ja seletuste andmine, mis kriminaalpolitsei tegevuse tehnilisesse küljesse puutuvad; 3) eelarvete kokkuseadmine kriminaalpolitsei ülevalpidamiseks; 4) statistika pidamine kuritegevuse üle, eelkaristusteadete korraldamine ja hoidmine ning teadete andmine ametasutuste nõudmiste peale; 5) kriminaalpolitsei asutuste ja ametnikkude tegevuse ja asjaajamise ülevalve ja revideerimine.

Eesti kriminaalmiilitsa ülem alates 1. maist 1919 oli Jakob Kuus, 28. novembril 1919 nimetas Vabariigi Valitsus Jakob Kuuse Kriminaalpolitsei Peavalitsuse ülema kohusetäitjaks ja 2. juulil 1924 Politsei Peavalitsuse ülema.

Eesti kriminaalpolitsei moodustati 5. jaanuaril 1920. aastal, kriminaalpolitsei korraldusega^[3] Kohtuministeeriumi alluvuses. Kriminaalpolitsei asutustena moodustati: Kriminaalpolitsei Peavalitsus Tallinnas ja linnade ja maakondade politseivalitsuste kriminaalpolitsei osakonnad Tallinnas, Rakveres, Narvas, Tartus, Võrus, Petseris, Valgas, Viljandis, Pärnus, Paides, Haapsalus ja Kuresaares. Kriminaalpolitsei kohuseks oli prokuratuuri ja kohtuvõimude ülesandel, ametasutuste ning eraisikute ülesandmiste põhjal, kui ka oma algatusel, kuritegevuse jälgimist alustada ja juurdlemist toimetada. Kuritegevuse vastu võitlemisel oli kriminaalpolitsei ülesanneteks: 1) karistatava tegevuse ärahoidmine, jälgimine ning selgitamine; 2) kahtlustäratavate õnnetusjuhtumiste asjaolude selgitamine; 3) kriminaalprotsessuaalsed toimingud, nagu need kriminaalkohtupidamise seadustes ette nähtud; 4) järelevalve kurjategijate üle.

Eesti kriminaalpolitsei alustas tegevust uuel kujul 1920. aasta algust saadik. Enne seda tunti politseid Vene ajal Tallinnas ja Tartu linnas asutatud väikeste „sõsknoje otelenije"tena^[4]. 1908. aastal asutati Venemaa keisririigis igasse kubermangu ja ülikoolilinna väikearvuline kriminaalpolitsei komando, sealhulgas ka Tallinnasse ja Tartusse^[5]. Vene revolutsiooni ja Saksa okupatsiooni ajal püsisid mõlemad asutused ka miilitsa kõrval edasi, töötades nimetatud linnades. Kaugemale aga nende tegevus ei ulatunud ametnike vähesuse tõttu. Ülemineku aeg ja sõjaaegne seisukord sundis kriminaalpolitseid suurendama ja tema tegevust üle Eesti laiendama.

Eesti Kriminaalpolitsei peavalitsus ja 12 kriminaalpolitsei osakonda^[6] allusid Kohtuministrile ja Kohtuministeeriumile. Osakondade tegevust ühtlustavaks asutuseks oli kriminaalpolitsei peavalitsus Tallinnas.

Eesti politsei koosnes kolmest harust: välis-, kriminaal-ja poliitilisest politseist. Esimestel aastatel oli igaühel neist oma peavalitsus, 20. mail 1924 võttis Riigikogu vastu Välis-, kriminaal- ja kaitsepolitsei ühendamise ajutise seaduse,^[7] mille alusel loodi Siseministeeriumi alluvuses Politsei Peavalitsus, mis ühendas kõik kolm ametkonda. 16. juunist likvideeriti politsei-, kriminaal- ja kaitsepolitsei peavalitsused kui iseseisvad asutused.

Aastail 1918–1925 moodustasid Eesti maakonnad koos maakonnalinnaga politseiringkonna. Politseiasutuste kujundamise määrusega^[8] 1. jaanuaril 1926 loodi prefektuurid: Tallinna-Harju, Tartu-Valga, Pärnu Prefektuur (1926–1927), Viljandi Prefektuur (1926–1927), Võru-Petseri prefektuur, Lääne-Saare Prefektuur, Viru-Järva, Narva, Raudteede prefektuur.

Kriminaalpolitsei Tallinna jaoskond tegutses Tallinnas, Pikk tänav 63. Juhtideks: August Karsna, Eduard Sernov.

• Kriminaal-politsei funktsioonid.. Tätigkeitsbericht der Kriminalpolizei für 1923, www.herder-institut.de