Kinabalu on mägi Kagu-Aasias Malaisia Kalimantani (Borneo) saarel Crockeri ahelikus. See on Malaisia ja Kalimantani saare kõrgeim mägi. Mäe kõrgus on 4095 meetrit.

Selle suur elurikkus on tingitud erilisest geoloogiast ja kliimast. Kinabalu jalamil kasvab paljud endeemseid liike, sealhulgas paljud putuktoidulised taimed ja orhideelised, mille kaitseks on loodud Kinabalu rahvuspark. Rahvuspargi aladel moodustati 2000. aastal UNESCO maailmapärandi objekt "Kinabalu park". Mitmekesise looduse avastasid 19. sajandi keskel Hugh Low ja John Whiteheadi, kellest viimane tõusis esimesena mäe tippu 1888. aastal.

Kinabalu mäge on kujutatud Sabahi osariigi ja Kota Kinabalu linna lipul. Samuti on seda kujutatud mõnedel Malaisia rahatähtedel.

Kinabalu katab umbes 750 km² suuruse maa-ala.^[1] Mäel on mitu tippu, milleks on Low's Peak (4095 m), Victoria Peak (4091 m), St. John's Peak (4091 m), King Edward's Peak (4086 m), Donkey's Ears (4048 m), Ugly Sister Peak (4032 m), St. Alexandra Peak (3998 m), Oyayubi Iwu Peak (3976 m) ja South Peak (3922 m)

St. John's Peak, South Peak ja Oyayubi Iwu Peak, Donkey's Ears, St. Andrew Peak, St. Alexandra Peak, Victoria Peak ja Ugly Sister Peak. 1997. aastal satelliitmõõtmise põhjal tehtud uuringu käigus leiti, et kõrgeima mäetipu, Low's Peaki (nimetatud esmakirjeldaja Hugh Low' järgi) kõrgus on 4095 meetrit, mis on kuus meetrit vähem kui varem arvati.

Mägi on Kalimantani kõrgeim mägi ja tänu sellele on Kalimantan maailma kõrguselt kolmas saar. Sellest kõrgemad on üksnes Uus-Guinea (4884 m kõrgune Puncak Jaya) ja Hawaii saar (4205 m kõrgune Mauna Kea).

Mägi on ühtlasi ka Malaisia kõrgeim mägi.

Kinabalu on geoloogilises mõttes väga noor mägi, selle tipu moodustavad kivimid tardusid kõigest 10 miljonit aastat tagasi. Mägi on vulkaanilise päritoluga ja hakkas kerkima arvatavasti eotseenis või miotseenis, kui laava seal maapinnale tungima ja tardudes järjest kõrgemat mäge moodustama hakkas. Mägi kerkib tänapäevani, kiirusega umbes 5 mm aastas, ehkki laavavoolud on lõppenud.

Pleistotseenis 100 tuhat aastat tagasi oli Kinabalu kaetud igijääga ja selle nõlvadelt langesid allapoole liustikud. Graniidist mäetippe vaadates on liustike kulutustöö jäljed tänapäevani selgelt näha.

Kinabalu on sageli kaetud pilvedega ja suuremas osas aastas langeb rohkelt sademeid. Tavaliselt on mäel koidu ajal päikseline, kuid hilishommikul hakkab mägi tasapisi pilvedega kattuma ning pärastlõunal esineb sageli vihmasadu. 1560 meetri kõrgusel paiknevas ilmavaatlusjaamas langeb aastas 2400 mm sademeid. Kuiv aastaaeg esineb veebruarist märtsini, samas kui kõige enam sajab oktoobrist jaanuarini. Lumesadu esineb mäe tipus väga harva. Õhutemperatuur langeb 25 kraadist 550 meetri kõrgusel 4 kraadini tipus. Ilmavaatlusjaamas on keskmine õhutemperatuur 20 °C ning öiste ja päevaste õhutemperatuuride vahe on 7–9 °C.

Sarnaselt teistele Crockeri aheliku pinnavormidega on Kinabalu tuntud oma lopsaka taimestiku ja elurikkuse poolest. Seal leidub nii Himaalaja, Australaasia kui ka Indo-Malaisia originaalseid taimeliike. Hiljutises botaanilises uuringus selgus, et mäe ümbruses elab 5000–6000 taimeliiki, välja arvatud lehtsammaltaimed ja helviksammaltaimed, mis on rohkem kui Euroopas ja Põhja-Ameerikas (välja arvatud Mehhiko troopilised alad) kokku. Seepärast on see bioloogiliselt oluline paik maailmas. Sinna hulka kuulub maismaa ökoregioon Kinabalu alpiinsed rohumaad ning mägiste rohumaade ja võsamade bioom.

Taimestik jaguneb kõrguste vahel erinevalt, ulatudes kaksiktiibviljaliste ja putuktoiduliste taimede vööndist 2600 meetri kõrgusele merepinnast kuni alpiinse vööndini 3200 meetri kõrguseni merepinnast, kus kasvab okaspuu Dacrydium gibbsiae, kanarbikud, samblad, samblikud ja sõnajalad. Piirkond on käpaliste ehk orhideede mitmekesisuse poolest üks maailma liigirikkaim.

Suur on endeemide osakaal. Kõige silmatorkavamad näited on 800 liigiga käpalised, sh väga haruldane Paphiopedilum rothschildianum, kuid ka 600 liigiga esindatud sõnajalad (rohkem kui kõik Aafrika sõnajalaliigid kokku), sh 50 endeemi, ning üsna lai lihasööjataimede mitmekesisus, millest esindatuimad on kanntaimed (Nepenthes spp.), sh viis endeemi. Maailma suurima õiega parasiittaim raitlill (Rafflesia spp.) kasvab Kinabalul, sealhulgas haruldane Rafflesia keithii, mille õie läbimõõt on 94 cm. Õlipuuliste hulka kuuluv endeem Olea rubrovenia kasvab nõlvadel ja kõrgendikel 700–1400 meetri kõrgusel merepinnast.

See uskumatu taimede mitmekesisus on tingitud tänu mitme erilise asjaolu kokkulangemisele: see paikneb Malaisias, mis on üks mitmekesisema taimestikuga piirkondi maailmas; mäe jalamilt kuni tipuni on sobilik kliima ja seal esineb palju sademeid, samuti suurepärane pinnas taimekasvuks; piirkond on üleelanud mitmesuguseid muutusi, näiteks jääajad ja põuad, mille tulemusena on arenenud liigiteke. Mitmekesisus on suurim madalatel kõrgustel. Siiski leidub kõige enam endeeme mägistes metsades.

Mitmekesine taimestik on koduks liigirohkele loomastikule. Kinabalu rahvuspargis pesitseb 326 liiki linde, sealhulgas ninasarviklind (Buceros rhinoceros), mägi-maduhaugas (Spilornis kinabaluensis), sarawaki konnsuu (Batrachostomus harterti), sabahi paguööbik (Vauriella gularis) ja vilbaslane Garrulax calvus. Mäel elab 24 linnuliiki, kes on peaaegu absoluutsed endeemid. Esindatud on umbes sada liiki imetajaid, kellest enamus elutsevad puudel, sealhulgas neli inimlast, kellest kalimantani orangutan (Pongo pygmaeus) kuulub ohustatud liikide hulka. Samuti on esindatud malaisia nirk (Mustela nudipes), aasia sõrmiksaarmas (Aonyx cinerea), leopardkass (Prionailurus bengalensis) ja kolm liiki hirvlasi. Karihiirlane Suncus ater ja kärplane Melogale everetti on endeemid. Teda on vähemalt tosin endeemset rõngussi, sealhulgas suur, punaka värvusega kaan Mimobdella buettikoferi ja vihmauss Pheretima darnleiensis^[2].

• 
  Troopiline taimkate mäe madalamas osas
• 
  Taimestik mäe tipus
• 
  Rhododendron stenophyllum kasvab 2000 meetri kõrgusel merepinnast
• 
  Oravlane Sundasciurus tenuis Kinabalu metsas

Mäe esmakirjeldaja oli Briti ametnik Hugh Low, kes tegi sinna retke 1851. aastal ja veel kaks retke 1858. aastal koos teise Briti ametniku Spenser St. Johniga, kuid nad ei jõudnud veel kõrgeimasse tippu.

Mäe esmavallutaja oli Briti loodusuurija John Whitehead, kes alates 1885. aastast üritas igal aastal jõuda kõrgeimasse tippu. Lõpuks õnnestus tal see 1888. aastal.

Aastatel 1961–1964 sooritas Londoni Kuninglik Selts Kinabalu mäele piirkonna mitmekesise floora ja fauna uurimiseks teadusekspeditsiooni. Tulemuste põhjal rajati 1964. aastal rahvuspark, mille keskmes on Kinabalu mägi.

2015. aasta juunis toimus mäe juures maavärin, milles hukkus 18 inimest. Maavärina tagajärjel tekkis maalihe. Maavärina põhjuseks peeti turiste, kes end paar päeva enne maavärinat mäe peal lahti riietasid ja sellega kohalikke esivanemate hingesid häirisid.^[3]

Kinabalu tippu ronimiseks on kaks peamist rada. Esimene algab Kinabalu rahvuspargi keskusest 5,5 km kauguselt Timpohon Gate'ist 1866 m kõrguselt. Teine algab Mesilau looduspargist pisut kõrgemalt kui eelmine, aga läheb üle mäeseljaku, mille ületamisel tuleb tükk maad allapoole ronida, nii et kokkuvõttes on esimest rada mööda minnes tarvis vähem tõuse võtta. Need kaks rada ühinevad umbes 2 km enne Laban Rata puhkemaja. Puhkemaja asub 3270 m kõrgusel merepinnast ja enamik matkajaid jõuab raja algusest sinna 3–6 tunniga. Laban Rata puhkemajas on saadaval kuumad söögid ja joogid, kuum dušš ja küttega toad. Sõidukitega läbitavaid teid sinna ei vii, nii et inimesed peavad sinna kõik oma seljas viima. Kandjad, keda saab ka palgata, tassivad korraga kohale kuni 30 kg. Laban Ratast Kinabalu kõrgeima tipuni läheb 2 km pikkune rada, mille läbimine nõuab 2–4 tundi. Tõusu viimase osa moodustab paljas graniit.

Piisavalt heas füüsilises vormis inimesele ei ole Kinabalu tippu ronimine väga keeruline. Kõige kõrgemale tipule Low's Peakile jõudmiseks ei ole vaja kasutada alpinismivarustust, erinevalt Kinabalu paljudest madalamatest tippudest, kuhu erivarustuseta ei pääse. Seevastu halvas füüsilises vormis inimestele võib tippu jõudmine osutuda ületamatult raskeks.

Vastavalt rahvuspargi reeglitele peab inimesi, kes soovivad Kinabalu otsa ronida, kogu aeg saatma akrediteeritud giid.

Kuigi mägi ei ole väga kõrge, võib selle otsa ronijaid tabada mäehaigus. Sel juhul tuleb viivitamatult laskuda madalamale, sest muidu hingamis- ja ülesliikumisraskused järjest süvenevad.

Kehva pinnasega järsud mäeküljed ei ole soodsad põlluharimiseks või metsanduseks. Tänu sellele on looduskeskkond ja elustik jäänud suuresti puutumata ning vaid kolmandik peamiste elupaikade seisukord on halvenenud.

Kinabalu rahvuspark loodi 1964. aastal 752 km² suurusele maa-alale. 1984. aastal rajati ümbritsevate alade kaitseks 1399 km² suurune Crockeri aheliku rahvuspark. Rahvuspargi aladel moodustati 2000. aastal UNESCO maailmapärandi objekt "Kinabalu park".

• Sabahi rahvusparkide koduleht