Kehalisus (inglise keeles corporeality, embodiment, saksa keeles Körperlichkeit) on teatri meetod, mille eelduseks on näitleja teadlikkus oma kehast ning selle ilustamata kasutamine.

Kehalisuse eesmärk on vältida teatris niinimetatud teatrilõksu ning aidata vaataja lähemale reaalsusele.

Kui klassikalises sõnateatris on põhilises fookuses sõnatekst, siis on postdramaatilises teatris on keskne näitleja keha kohalolek laval, selle liikumine, loomulikkus ja žestid. See tähendab, et postdramaatilises teatris töötab näitleja mitte ainult sõna, vaid ka oma kehaga ning reageerimiseks, impulsside andmiseks, kujundite loomiseks ja vaatajatega kohtumiseks ei kasuta näitleja mitte ainult sõna või pea liikumist kahe õla vahel, vaid kogu oma keha.

Postdramaatilises teatris on näitleja keha eelkõige reaalne, materiaalne ja afektiivne, võimendades vaataja jaoks etenduse vahetust. Inimesele omane kinesteetiline empaatia võimaldab kogeda laval toimuvat läbi oma keha ning samastab vaataja laval oleva inimesega.

Postdramaatilise teatri loojad on tihti tantsuteatri taustaga, kuna uue teatri üks olulisemaid tunnuseid on sõna ja keha, tantsu ja draama ühtesulamine.

Kehalisus on mõjutanud ka tänapäeva tantsuteatrit. Näiteks klassikalises balletis püütakse peita inimese keha reaalseid ja automaatseid liikumisi ning näidata keha ebareaalse ja hämmastavana. Balletis on keha võimalikult kerge, kõrgel ja painduv. Seevastu tänapäeva tantsuteatris on keha tihti võimalikult madalal, kontaktis põrandaga ja vähepainduv.

Alates Isadora Duncanist on 19.–20. sajandi tantsuteateri fookus pigem tantsija kehal, selle loomulikul liikumisel, vastandudes nii balletile. Duncanilt said inspiratsiooni paljud tantsijad ja tantsukunstnikud ning tänu sellele hakkas kehalisus levima ka tantsuteatris.

Eestisse jõudis tänapäevane tantsuteater alles 20. sajandi lõpus ning esimeseks kaasaegse tantsu trupiks oli Nordic Star. Eestis olid esimesed kehalisusele keskenduvad tantsijad Merle Saarva, Raido Mägi ja Mart Kangro.

• Barba, E 1999. Paberlaevuke. Sissejuhatus teatriantropoloogiasse.

• Eero Epner 2015. Mõni ääremärkus postdramaatilise teatri kohta
• Lehmann, Hans Ties. Postdramatic Theatre
• Entsüklopeedia Eestist. Moderntants tänases Eestis

• https://www.kultuur.ut.ee/et/etenduskunst/merle-saarva
• https://www.kultuur.ut.ee/et/raido-magi-1