Kaarsõlg, ka fiibula (ladina keeles fibula 'nõel', 'okas'^[1]) on haaknõela põhimõttel funktsioneeriv^[2] ja pronksiajast keskajani kasutusel olnud sõletüüp, mis koosneb kaaretaolisest sõlekehast ja selle alla kinnitatud nõelast.

Kaarsõle dekoratiivseks osaks on sõle kaar, mis võib olla väga erineva kujuga, isegi kettakujuline (ketassõlgedel). Kaarsõled arenesid välja rõivakinnitusnõeltest juba I aastatuhandel eKr. Eesti alal võeti need kasutusele rooma rauaaja algul.^[3]

Eesti ala kaarsõlgedest moodustavad kõige arvukama rühma ambsõled, mis on peamiselt rahvasterännuajale iseloomulik sõlevorm. Enamasti on Eestist leitud ambsõlgede eeskujud lõunapoolse Baltikumi ja Ida-Preisi alade sõled. Samlandi poolsaart peetaksegi Eesti ambsõletüüpide lähtealaks. Läti ja Eesti ambsõlgede tüpoloogia sõle jala kuju alusel esitas Harri Moora 1938. a oma doktoriväitekirjas ja see käibib praeguseni. Eesti ambsõlgesid on põhjalikumalt uurinud Mari-Liis Rohtla.^[3]

Eesti 2.–10. sajandi arheoloogilises materjalis leiduvad kaarsõled jagatakse kaare ja jala kuju ning kaunistuste järgi järgmistesse tüüpidesse^[4][5]:

• silmiksõlg
• kärbissõlg
• pahksõlg
• vähksõlg
• öökullsõlg
• ambsõlg
• peakilpsõlg
• profileeritud sõlg
• sõrmiksõlg
• loomapeakujulise jalaga sõlg
• seondsõlg
• sümmeetriline kaarsõlg

Kuigi arheoloogilisei leide kujutavatele illustratsioonidele on fiibula tavaliselt paigutatud laiema osaga kõrgemal (nii-öelda ristikujuliselt), võib kaasaegsetel kujutistel näha kandmist nõnda, et laiem osa on ette- ja allapoole suunatud ning pikk sõlejalg suunaga taha ja üles.

• 
  Väepealik Stilicho kannab ambsõlega kinnitatud mantlit. Detail Monza diptühhonilt
• 
  Justinianuse kaaskond. Ilmalikud võimukandjad on kaarsõlgedega kinnitatud mantleis. Mosaiik Ravennas
• 
  Väepealik Belisarius, detail eelmiselt

• ketassõlg
• ovaalsõlg
• hoburaudsõlg