See artikkel räägib teadusliku uurimise meetodist, õppemeetodi kohta vaata artiklit Juhtumianalüüs (õppemeetod).

Juhtumianalüüs ehk juhtumiuuring (ingl. case study) on teadusliku uurimise meetod, mis seisneb mingi konkreetse objekti detailsel kirjeldamisel.

Juhtumitest lähtuvalt eristatakse seesmise ja instrumentaalse juhtumiuurimuse tüüpe. Seesmise juhtumi (intrinsic case) puhul räägitakse sellisest juhtumist, mille tundmaõppimine on uurimuse eesmärk iseeneses (nt unikaalne inimene, unikaalne programm, ainulaadne projekt või asutus). Sel juhul ei esinda juhtum mingit üldist nähtust, vaid on huvitav iseenese unikaalsuse tõttu. Seevastu instrumentaalse juhtumi puhul on juhtumi eesmärk representeerida midagi muud, nt üldisemat fenomeni, mis väljendub erinevates konkreetsetes ilmingutes (nt tüüpiline patsient – haiguse põdeja; konkreetne Waldorfi kool kui Rudolf Steineri antroposoofilise pedagoogika rakendaja).^[1]

Kvalitatiivset juhtumiuurimust iseloomustab rikkalik ja süvitsi kogutud andmestik. Põhilised andmekogumismeetodid on osalusvaatlus, intervjuu, tekstid (nt dokumendid, kirjad, toimikud, ajaleheartiklid, juhised jms), visuaalsed tekstid (fotod, joonistused, joonised, pildid, videod, filmid jm).^[1]

Juhtumianalüüsi esimesi kasutuselevõtjaid oli sotsioloog Pierre Guillaume Frédéric le Play aastal 1829.

• kvalitatiivsed uurimismeetodid