Johann Wilhelm Ludwig von Luce [joh'ann v'ilhelm l'uudvihh fon l'uutse] (25. august) 1756^[1] Hasselfelde – 4. juuni (23. mai vkj) 1842 Kuressaare) oli estofiil, pastor ja kirjanik.

Luce õppis alates 1769. aastast Halberstadti toomkoolis ning läks 1774. aastal Göttingeni ülikooli usuteadust õppima. Sealt siirdus ta 1776. aastal Helmstedti ülikooli, kus ta oma stuudiumi lõpetas. Pärast õpinguid töötas ta mõne aasta koduõpetajana ning 1781. aastal läks Saaremaale Rootsiküla mõisa Otto Woldemar von Stackelbergi (1732–1806) perekonna koduõpetajaks^[2]. Aastatel 1783–1785 oli ta Püha Jakobi koguduse kirikuõpetaja. Sellest ametist loobus ta paari aasta pärast usuliste kahtluste tõttu.

28. (17.) augustil 1784 abiellus Luce Johanna Luise von Vietinghoffiga Sandlast (22. oktoober 1765 – 7. september 1788). Pärast abikaasa surma läks ta Saksamaale kus alustas 1789. aastal Göttingeni ülikoolis arstiteaduse õpinguid, lõpetas 1792. aastal Erfurdi ülikooli meditsiinidoktori kraadiga. Järgmisel aastal naasis ta Saaremaale, kus ta abiellus 21. detsembril 1793 Augusta Christine von Aderkasiga Pöidelt (29. juuni 1772 – 12. oktoober 1817).

1793. aastal sai Luce Pilguse mõisa pandiomanikuks (oli seda kuni 1805. aastani). Aastatel 1785–1832 oli ta ka Lahetaguse mõisnik.

19. märtsil (8. märtsil) 1795 ülendati Luce Viinis aadliseisusse ja immatrikuleeriti Saaremaa rüütelkonda^[3]. 1799. aastal sai ta Saaremaa rüütelkonna hospidali kuraatoriks. Luce ettepanekul ehitati aastatel 1801–1804 Kuressaare külje alla Tori laiule uus hospidalihoone, mis oli haiglana kasutusel kuni 1930-ndate aastateni^[2]. Luce oli ka pärast hospidali käikulaskmist selle arstiks kuni kuraatoriameti mahapanekuni 1810. aastal. Aastatel 1801–1804 oli ta Kuressaare linnaarst ja apteeker ning aastatel 1804–1820 oli ta Kuressaare kooliringkonna inspektor. 1801. aastast oli Luce Kuressaare magistraadi õpetatud raehärra, kohtufoogt ja politseimeister. Luce võeti ka Kuressaare Suurgildi liikmeks, kus ta pidas dokmanni ametit. Kuid juba 1804. aastal pani ta oma kohustused Kuressaare linnavalitsuse juures maha ja asus pedagoogilisele tööle^[2].

Kooliringkonna inspektorina, algatas ta 1817. aastal mõlemast soost laste jaoks Kuressaare Eesti Elementaarkooli tegevuse, mis oli teine seda tüüpi kool Eestis (esimene avati 1810 Võrus). Koolis õpetati lugemist eesti ja saksa keeles, kirjutamist ja arvutamist, kooli õpilaste arv kõikus 20–30 vahel^[2]. Kihelkonnal asutati kool, mis andis seejärel häid vallakoolmeistreid ja vallakohtute sekretäre. Samuti aitas mainitud kool kaasa kihelkonnakooli-õpetajate ettevalmistamisele. 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduse jõustumisel koolide inspektori ametikoht likvideeriti.

1818. aastal rajas Johann von Luce Kuressaarde ka ökonoomilise seltsi^[2].

Elu lõpposas elas Johann von Luce nähtavasti Kaarma kirikumõisa lähedal, viimased seitse eluaastat saatis ta mööda pimedana^[2]. Ta suri 91-aastasena Kuressaares 1842. aastal ja on maetud Kudjape kalmistule.

Luce avaldas Johann Willem Luddi Ludse nime all kaks osa "Sarema Jutto Ramatut" (1807–1812) ja tegi kaastööd Johann Heinrich Rosenplänteri väljaandele "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache".

Avaldas teosed "Mihkli Marti maenitsus Eesti-Ma tallo-rahvale, ne rubbide, ehk Rõugede pannemisse pärrast" (1812), "Terwisse katekismusse ramat" (1816)^[4] ja "Nou ja abbi, kui waesus ja nälg käe on" (1818)^[5].

Luce juhtis esimesena tähelepanu Saaremaa floora omapärale. Ta uuris ravimtaimi ja andis taimedele kõnekeelseid nimetusi (jännesi munnad = käpalised; jänesekapsast, merikapsast ja oblikat teatakse siiani). Tema botaanilised uurimused, "Eestlaste ravivahendid Saaremaal" (Heilmittel der Ehsten auf Insel Oesel, Pernau, 1829 ja "Topograafilised teated Saaremaalt meditsiinilisest ja ökonoomilisest vaatepunktist" (Topographische Nachrichten von der Insel Oesel in medizinischer und Oekonomischer Hinsicht. Riga, 1823. Nachtrag. Reval, 1829)^[6]) õpetavad maarohtusid kasutama.

Ta asutas 1817. aastal Kuressaares^[7] esimese eesti küsimuste uurimise ühingu "Ehstnische Litterarische Gesellschafti" (Kuressaare Eesti Selts). See jäi aga asukoha ja väheste kaastööliste tõttu siiski känguma ning lõpetas tegevuse asutaja kadumise tõttu. Ometi on seda peetud isegi 1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi üheks eeskujuks. Johann von Luce oli kümmekonna kodu- ja välismaise teadusseltsi liige, sealhulgas ka Peterburi farmatseutilise seltsi ja vaba ökonoomilise seltsi korraline liige ning Peterburi filantroopilise seltsi kirjanduskomitee korrespondeeriv liige.

1. septembril 2017 avati Kuressaares Luce Kool, mis on eraüldhariduskool 1.–6. klassi õpilastele ja mille eesmärk on rõhutada von Luce panust Saaremaa loodus-, haridus- ja kultuuriloos.^[8]

• Eesti kirjanike loend
• Recker

• Indrek Jürjo: Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1756-1842). Ein Aufklärer auf der Insel Oesel, raamatus: Geisteswissenschaften und Publizistik im Baltikum des 19. und frühen 20. Jahrhunderts. Herausgegeben von Norbert Angermann, Wilhelm Lenz und Konrad Maier. Münster: LIT 2011, lk 15-41 (Baltische Biographische Forschungen 1; Schriften der Baltischen Historischen Kommission 17)

• Eesti biograafiline andmebaas ISIK
• Eesti vanema kirjanduse digitaalne andmebaas EEVA
• Saaremaa Muuseum korraldab J. W. L. von Luce 250. sünniaastapäeva puhul konverentsi
• Allgemeines Schriftsteller- und Gelehrten-Lexicon der Provinzen Livland, Esthland und Kurland, Mitau 1831 Link ]